„Tõeline lääs“ toob vaataja ette prohvetlikult tabatud ühiskondlikke värelusi, millest hakati laiemalt rääkima alles mitukümmend aastat hiljem.
USA praegune president lubas ametisse astudes hoiduda sõjalistest sekkumistest ülejäänud maailmas. Nüüd on ta valmis oma lubadust murdma. Miks?
Mõnikord on lahenduseks lahenduse mitte otsimine, sest seda leida on lihtsalt võimatu.
Lübeckis on kõik olemas – nii Läänemere maade ajalugu kui Euroopa kirjanduse krutskid kui Eesti trükisõna algus. Thomas Manniga eesti trükisõna lätetel seikleb Andrei Hvostov.
Putin räägib olematutest saavutustest, lääne meedia pajatab Joosep Tootsi kombel tomahookidest.
Narva on „eimidagi“, nagu Henrik Kalmeti mängitud tegelane lavastuses „Sisekliima“ teatab. Kui ei ole midagi, tähendab see, et kõik on võimalik.
Miks ei võiks Venemaaga käituda vorst vorsti vastu? Ei või, sest meie kaitsejõud ei ole poolemeelse dikatatuuririigi käsutuses.
Septembri alguses teatasid Lääne juhtivad meediaväljaanded, et Iisrael paneb Gazas toime genotsiidi. Enne kui selle väite tõepärasuse juurde asuda, tuleb meelde tuletada juudi r...
Eesti ühiskonnas näikse olevat alanud arutelu, kuidas eristada sõjahirmu murest sõja pärast. Kuskohas jookseb nendevaheline piir?
Sel ajal, kui Trump ja Putin peavad plaane Alaskal kohtumiseks, üritavad ukrainlased meeleheitlikult kaitsta kohta, mida on hakatud kutsuma „Ukraina Verduniks“
Eesmärk võib olla tekitada sümpaatiat väeteenistusest hoiduvates inimestes samal moel, nagu Iisrael purustas Iraani võimukeskusi.
Vene impeeriumi lõunaservas on käima lükatud enneolematud protsessid, mille käigus maad ja rahvad muudavad sajandite pikkusi suhtlusmustreid.
Ilusat suvepäeva Pärnus Epneri ja Ulfsaki „Juulikuu lumi“ siiski rikkuda ei suuda.
New Yorki nimetati kunagi maailma pealinnaks, praegu on see linn maailma suunamudija.
See lavastus paneb publiku peeglisse vaatama: meie olemegi need, kes aitavad populistid võimule.