Lähis-Idas elavate rahvaste omavahelise suhtluse võimatus kodusõjast räsitud Süüria näitel.
Andrei Hvostov käis vaatamas ulmeklassika värsket lavastust, saades tugeva laksu kaamoseaja hallusega võitlemisel.
Vene režissööri Boris Gutsi uus linateos tõestab järjekordselt, et sõja ajal kaob inimestel võime märgata pooltoone, arvab Andrei Hvostov.
Islamistid, woke-noored, vasakpoolsed akadeemikud ja jalgpallihuligaanid on ulatanud üksteisele sõbrakäe.
Seni konservatiivseks peetud vabariiklik partei on muutunud revolutsiooniliste madruste salgaks. Demokraadid osutuvad konservatiivseks jõuks.
Andrei Hvostov võrdleb Yuval Harari uut raamatut ulmekirjanduse klassikutega ja leiab, et meie ajastu guru jääb vanadele meistritele alla.
Kommunistliku armee sõduri kohustuseks on väljaspool kodumaad silmad kinni hoida. Aga kinniste silmadega on raske sõdida.
Õhk on sõjahoiatustest paks. Kuidas me selleni jõudsime?
Andrei Hvostov luges semiootikute kokku pandud teost vandenõuteooriatest, lisades mõne mõtte ka enda poolt.
Argumenteeritakse, et Venemaa võib hingetõmmet kasutada relvastumiseks, kuid samamoodi tuleb hingetõmme kasuks Ukrainale. See on kas eneserahustus või silmakirjalikkus.
Alanud aasta toob palju valimisi, palju segadust ja parvede viisi „musti luiki“.
Kui öeldakse, et Gazas toimub genotsiid, siis mida see õigupoolest tähendab ja kas selle sõna tähenduse hägustamine meile endile ükskord kätte ei maksa?
Ütlus „sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega“ pööratakse Ukrainas ümber – poliitiliseks on muutumas küsimus, kuidas ja kas üldse sõda jätkata.
Henry Kissinger aitas luua maailma, milles ma praegu elame ja ägame.
Volodõmõr Zelenskõi elukäik tõestab, et ükski ilukirjanduslik fantaasia ei suuda ületada tegelikku elu.