503 artiklit
„Olgem ausad“ on Areeni rubriik, kus kultuuriinimene räägib asjadest, millest ta tavaliselt ei räägi.
Kiwa „Roboti tee on nihe. Salatühik“ on risomaatiline, ehk siis „on alati keskpaik, mitte kunagi algus ega lõpp“.
„Ginny ja Georgia“ ei räägi pelgalt teismelise tüdruku sisemisest kriisist, vaid ka sellest, kui ohtlik on lapsepõlve traumeerivate mustrite edasiandmine oma lastele.
Sisearhitekt ja ruumiuurija Tüüne-Kristin Vaikla kirjutab oma suvilast Kordoni kunstiresidentuuris ja küsib, kas aastaaeg ongi enam suvitamiseks nii tähtis.
UIT festival kutsub ka tavapärasel linnamarsruudil hullama ja nautima, seistes vastu nõudele olla täiskasvanuna alati tõsiseltvõetav ja produktiivne.
Skoonet sobib näiteks tuua neile taatidele ja eitedele, kes pole tänapäeva punki kuulnudki, aga seda ainult sarjavad.
Areeni kinotabeli uustulnukad on kaks naiskangelaste filmi: „Rootsi torpeedo“ ja „Raju reede“.
Kui kodumaine muusikaajalugu hõlmaks ka seda, mis juhtus ulgueesti muusikas, poleks kindel, kumb oli esimene eestlane kosmoses – kas Sven Grünberg või Olev Muska.
„Fantastilisest nelikust“ on seni tehtud kolm filmi. Ükski neist pole leidnud publiku armastust. Mis eristab neljandat filmi eelmistest?
Piret Raua kolmas romaan on tekitanud küsimusi. Kas lasteraamatutega on lõpp? Miks selline pealkiri? Kust kogu see fantastika?
Kitty Florentine’i teine album „Balance“ on vaimustavalt veider ja veidralt võluv tähelepanuhäirete ajastu popp.
Kuigi Liam Neeson on väga hea näitleja, teeb filmi „Palja relvaga“ uusversioon kinotabelis kesise tulemuse.
Tarmo Rajamets sukeldus nähtusse nimega dad joke ja uuris, kas totrustel võib olla tervendav toime.
Suve suurima suvelavastuse reklaamidest ei leia ühegi tuntud näitleja nime. Selle asemel toob Kinoteater maailmakuulsa „Romeo ja Julia“ lavale erinevate mootorsõidukite abiga.
„Never Enough“ on kindlasti üks selle suve sümbolteoseid.
/nginx/o/2018/10/30/11536178t1h6eba.jpg){kind=small}
