„Supergirl“ loob elutruu universumi, mis on ühtaegu ulmeline ja siiski realismitunnetusega.
„Universumi isandad“ panustab selgelt nostalgiafaktorile ja eraldivõetuna leiab filmist palju suurepäraseid momente, kuid tervikuna see ei toimi.
„Mandaloorlane ja Grogu“ on selgelt osa „Tähesõdade“ universumist, kuid toimib ka eraldiseisvana.
„Top Guni“ 40. aastapäeva puhul on paslik vaadata otsa sellele, mis see film oli, milleks see on saanud ja mida võis lugeda ridade vahelt.
„Villastesse detektiividesse“ on kokku pandud mõrvamüsteeriumi ja lastefilmi elemendid, mis ei saa omavahel täielikult sulanduda. Ometi ei nurja see filmi tervikuna.
Arvestades, et seeria esimene film suutis panna vaataja peategelastest hoolima, valmistab pettumuse see, kui vähe reaktsioone kutsub esile järg.
Rian Johnsoni krimifilm on peegeldus sellest, miks on sellised müsteeriumid just praegusel ajahetkel nii populaarsed.
„Fantastilisest nelikust“ on seni tehtud kolm filmi. Ükski neist pole leidnud publiku armastust. Mis eristab neljandat filmi eelmistest?
Kõigest ebaolulisest paljaks kooritud lugu jääb lootma vaid visuaalsetele efektidele. Need paraku aga tänapäeva vaatajat enam ekraani ees ei hoia.
„Kõuenooled*“ võtab ette vaimse tervise teemad ja väldib klišeesid.
„Ochi legend“ loob Mogwai ja Yoda kõrvale ühe kinoajaloo kõige liigutavama nukutegelase.
Läti animarežissööri Gints Zilbalodise filmis on loobutud Disney filmide tüütust antropomorfiseerimisest, kirjutab Laurence Boyce.
„Rohirrimite sõda“ pole esimene kord Tolkieni maailma koomiksivormis ekraanile tuua, meenutab Laurence Boyce.
Laurence Boyce vestleb Norra režissööri Lilja Ingolfsdottiriga lahutusest, naiseks olemisest ja tema Karlovy Vary festivalil eriauhinna võitnud debüütmängufilmist „Armastusväärne“.