Ma ei arva, et olen kuidagi parem inimene sellepärast, et ma enam ei joo, ja ma ei näita ka kellelegi näpuga. Olen lihtsalt ise palju õnnelikum, enesekindlam ja rohkem rahul oma...
Olin suutnud oma nutisõltuvuse juba peaaegu kontrolli alla saada, aga tagasilangus toimus pärast lahutust, kui meie elukorraldus muutus.
Hakkasin eelmise aasta lõpus antidepressante võtma. Mõistsin, et ma ei mõtle ennast sellest seisundist ise välja, isegi mitte psühholoogiga vesteldes, trenni või korrapärase une...
„Äkki ma ei saa sellega hakkama, jätan rumala mulje?“, „Mida teised minust arvavad?“ Käsi püsti, kellel on uue asjaga alustades peast läbi käinud samasugused halvavad küsimused!