/nginx/o/2016/09/03/5792513t1h3144.jpg)
Kirjastus Petrone Print andis välja raamatu muhedast ja ägedast poeedist Ott Arderist ning tema laulusõnadest. Epp Petrone kogub alljärgnevalt kokku pisikese kollaaži, mis Arder...
Ma vedasin raamatukogust koju terve hunniku jõulujutte, soovisin endale ühe pisikese jõuluootushõngulise pärastlõuna tekitada ja leida selle ühe ja ainsa, mis mu südamekeeli nii...
Eduard Vilde «Mahtra sõda» on lugu higist, verest ja soolveest.
Goodreadsis on Andrus Kivirähki romaani «Mees, kes teadis ussisõnu» kohta erinevates keeltes üle 800 arvustuse. See lugu viimasest mohikaanlasest ei ole tegelikult ainult eesti ...
Kui ma mõtlen Lahemaale, siis tuleb hinge midagi väga ausat ja meresoolast. Mitte magusat, mitte kuurortlikku (kuigi võib ju öelda, et Võsu on Mini-Pärnu). Just aus, omamoodi ja...
Ma märkasin Heelia Sillamaad alles hiljaaegu, sest elasin (poolkogemata-poolmeelega) igasugustest sisuloojatest ja suunamudijatest eemal, teises reaalsuses.
Ajakirjanikud on omamoodi rahvas. Tean Tiina Kuulerit ajakirjandusosakonnas õppimise ajast. Mõtlen sellele, keda ma meie ühisest osakonnast mäletan, küsin endalt, kui paljud nei...
See on niivõrd andekas, loov, helge ja naljakas maailm, mis Raul Oreškini raamatust «Minu Peipsiveer» avaneb.
Pirkko Saisio raamatu «Passioon» puhul tuleb algatuseks rääkida disainist, lugedes on see miski, millest ei saa üle ega ümber. 700 lehekülge läheb üsna kiirelt, sest raamatus on...
«Minu Muhumaa» on raamat, mida minu meelest võiks iga eestlane lugeda, sest see võtab kokku ühe eestlastele iseloomuliku joone – võõrahirmu.
Kas teie teate, olete mõelnud, et kihelkonnad ongi kõige pikaajalisem eestlase paikkondliku identiteedi alus? Kihelkonnad moodustati 13. sajandil, kohe pärast ristisõja-perioodi...
«Üle ööbikupõranda» ulmefantaasia - sarja algusraamat - tekitas minus suuremat sõltuvust, kui oodata oskasin. Haarav muinasjutulaadne lugu, mis oli minu jaoks tõeliselt jaapanip...
Minu vastuseks on mu lood Indiast, peamiselt aašramist, põikega Inglismaa haiglasse ja Venemaa kloostrisse. Siin on mosaiik eksootikat, eneseotsinguid, ja mitte ainult minu lood...
Lükkasin «Meie taluköögi» lugemist mõnda aega edasi, arvasin, et tean niigi, mis seal sees: mitu kiiret lugu kihiti, dieedivõitlustest, läbipõlemisest, kokkamisest, laste toidut...
Võin kindlalt öelda, et Eeva Kauna «Minu India» on üks mu lemmikraamatuid «Minu» raamatusarjas.