/nginx/o/2016/09/03/5792513t1h3144.jpg)
«Mida te teeksite, kui algab sõda?» Niimoodi ikka arutatakse foorumites ja seltskondades, eriti kui olukord kusagil jälle kuumaks läheb. Kuhu minna, milleks valmis olla?
Soovitan klassikat! Mõnusas audioformaadis kuulamiseks või õhulise fondiga uustrükis lugemiseks, mina kombineerisin neid kahte.
Kuidagi tasapisi hiilis teadmisesse see žanr, cozy crime ehk muhekrimi. Selle alažanr olevat kokandusliku kallakuga muhekrimi ja teine alažanr reisisihtkohti tutvustav muhekrimi...
«Elus olemisel on väga suur potentsiaal.» See on lause Maarja Yano raamatust «Minu Tokyo».
Ma olen takkajärgi vaadates märganud, et olen kirjutanud mitu sellist raamatut, kus peategelaseks on poiss, kes unistab, et ta isa tuleks tagasi koju välismaalt töötamast.
Birgit Itse raamatul «Minu Naissaar» on eriti tugev omapärane algus (kuulsin autorilt, et esmaversioonis oli algus olnud tavalisem, aga siis oli üks julge testlugeja talle öelnu...
Lugesin Elo Viidingu kunagi Sirbis ilmunud artiklit, kus ta klassifitseerib kokku üheksa lugejatüüpi tema isa Juhan Viidingu luule vastuvõtjatena. Mulle tundub, et mina olen see...
Minu meelest on Kärt Hellerma raamat «Lõokeselumi» samamoodi «segane žanr» nagu lõokeselumigi.
Hakkasin Meelis Lao ingliskeelset raamatut kuulama teatud skepsisega. Aga kuna raamat algab atentaadistseeniga (see lugu, kus rinnataskus olnud mobiiltelefon Meelis Lao elu pääs...
Ei osanud mu mamma arvata, et temast kunagi raamatutegelane saab!
Sain Kristo Jansoni ja Triinu Merese «Devolutsiooni» esitluselt kingiks järjehoidja, see oli huvitav mõte/võte: raamatu kaks peategelast oli (vist) AI poolt tekitatud digifotona...
«Esmaspäeval otsin!» see oli viimane kiri, mis ma Kamillelt sain.
«Algus ja teised ajad» on siiani loetuist minu lemmik Olga Tokarczuki imepäraste teoste hulgas. Ta on nobelist, kellega ma tõesti südamest haakun, ausalt öeldes on nii mõnigi te...
Minu südames on eraldi kamber Coloradole, sest olen seal paar kuud elanud. Milline imeline kirgas kamber see on, täis päikest, valgust ja mägesid! Ene Sepa «Minu Colorado» lugem...
Maria Turtschaninoffi «Pärandmaa» läks mulle väga hinge. Kui aus olla, siis üle pika aja avastasin end olukorras, et raamatu lõpus hakkasid pisarad jooksma ja rinnas kiskus.