Kui ma üheksakümnendatel keskkooli lõpetasin, oli noorte peamiseks mureks see, kuidas võimalikult kiiresti ja sujuvalt haridusteed jätkata. Ainuüksi mõte sellest, et tuleb kusagile sõjaväeossa minna, püssiga mudas roomata ja sõdurisuppi süüa, tõi judinad ihule. Üldiselt arvati, et aega läheb teenima see, kes ülikooli sisse ei saa. Ja paraku nii oligi.