«Pojake, palun tee uks lahti, ma leidsin su lõpuks üles!» koputas esmaspäeva pärastlõunal ühe Eesti väikelinna kortermaja uksele Ukraina sõjaväes teeniv Aleksander, kes on oma poega Eestis taga otsinud juba mitu nädalat. «Ma käisin läbi kümneid maju ja kortereid ja näitasin inimestele oma lapse pilte, kuni ühed head inimesed juhatasid mu õige aadressini!» rääkis südamevalus mees, kes pole oma 10-aastast last näinud ligi kolm aastat.