Minu isa Heino-Eduard Korsten (26. oktoober 1926 – 6. juuli 2004) mobliseeriti 1944. aasta augustis 17-aastasena Eesti Leegionisse. Ta oli õppelaagris Kloogal. Samas oli mu hilisem tädimees, kes oli olnud soomepoiss, aga saabus tagasi Eestisse, et nõukogude okupante peatada. Nende käest kuulsin õudusjutte sellest, mida nad nägid, kui ühe päevaga likvideeriti samas kõrval olnud koonduslaagrit. Aga nemad ei tapnud juute, nad olid nähtust šokis – isegi aastakümneid hiljem, võin kinnitada, ja nemad polnud kohale kutsunud hitlerlasi. Neile oli oluline oma vaba riik, kirjutab ajakirjanik Teet Korsten.