Päevakajalised Teemad ja ülevaade: 31.05.2026
1. Linn tõmbub koomale: tallinlased käivad vähem väljas ja see muudab kogu linnakeskkonda
Lühikirjeldus: Ettevõtete andmed kinnitavad, et tallinlaste väljaskäimise harjumused on tugevalt muutunud. Urbanistid hoiatavad, et see võib muuta kogu linna olemust.
Laiendatud kommentaar (ühiskond, majandus)
See kuum teema räägib sellest, et inimesed käivad linnas järjest vähem restoranides, baarides, poodides, kontsertidel ja muudel üritustel. Andmed firmadest näitavad, et külastajaid on vähem ja raha liigub aeglasemalt. See ei ole ainult „tunne“, vaid reaalsed numbrid: vähem oste, vähem külastusi, lühemad õhtud linnas.
Miks see juhtub?
• Inimesed hoiavad raha – hinnad on tõusnud, üüri ja laene tuleb maksta, alles siis mõeldakse meelelahutusele.
• Osa tööd ja suhtlust on kolinud koju ja internetti: tellitakse toitu, vaadatakse filme kodust, suheldakse ekraani kaudu.
• Pärast koroonat on osadel inimestel jäänud sisse harjumus vähem rahvarohketes kohtades käia.
• Autota ja ka kehva ühistranspordiga linnaosadest on kesklinna minek tülikas; õhtune hiline tagasisaamine on eriti keeruline.
Mida see linnale tähendab?
• Väiksed kohvikud, poed ja klubid võivad kinni minna. Esmalt kaovad „äärealade“ kohad, siis ka kesklinna nõrgemad tegijad.
• Tänavad muutuvad õhtuti tühjemaks. Tühi tänav tundub ebaturvaline ja see omakorda peletab veel rohkem inimesi eemale – tekib nõiaring.
• Linn muutub pigem „magamiskohaks“: käiakse kodu ja töö/koole vahel, kuid vaba aja veetmine toimub pigem kodus või kaubanduskeskuses.
• Kultuuri- ja loomemajandus saab löögi – väikestel kontsertidel, teatrilavadel ja galeriidel on keerulisem ellu jääda.
Miks see on Eestile oluline?
Tallinn on Eesti peamine tõmbekeskus. Kui linn muutub igavaks ja tühjaks, siis kannatab ka Eesti maine välisinimeste silmis. Noored talendid ja välisspetsialistid tahavad elada linnas, kus on elu, sündmused ja vabad valikud. Kui seda pole, kolitakse kergesti mõnda teise Euroopa linna.
Lahendused ei ole lihtsad. Linn peab mõtlema:
• kuidas teha tänavad turvaliseks ja mõnusaks ka õhtul (valgustus, haljastus, pinkide ja väikeste „taskuparkide“ loomine),
• kuidas toetada väikseid ettevõtteid (rendipoliitika, linnaruumis ürituste lubamine, vähem bürokraatiat),
• kuidas liikumist lihtsustada (ööbussid nädalavahetusel, jalgrattateed, parem ühendus linnaosadega).
Kui midagi ei tehta, ähvardab Tallinn muutuda kohaks, kus „ainult elatakse“, aga kus päris linnalik, elav tänavaelu tasapisi hääbub.
2. Riik tahab rohkem loomaarste, aga raha ei anna: maaülikooli raske valik
Lühikirjeldus: Riik soovib, et Eesti Maaülikool võtaks vastu kaks korda rohkem loomaarstitudengeid, kuid uue õppehoone ehituseks raha ei anta. Ülikool peab ilmselt võtma laenu.
Laiendatud kommentaar (majandus, poliitika)
See kuum teema näitab hästi, kuidas riigi soovid ja tegelik rahastus ei käi kokku. Kõigepealt: Eestis on loomaarstidest tõesti puudus. Probleem on eriti terav maal, kus väikeloomakliinikuid ja farmide veterinaare napib. See mõjutab otseselt loomade heaolu, toidujulgeolekut ja põllumajanduse toimimist.
Riik ütleb: „Võtke kaks korda rohkem tudengeid.“
Aga loomaarsti eriala on kallis: vaja on laboreid, kaasaegset kliinikut, kallist tehnikat, praktikabaase. Praegused ruumid on juba täis. Kui tudengite arvu lihtsalt suurendada, langeb õppe kvaliteet:
• vähem individuaalset juhendamist,
• vähem aega praktikateks,
• ruumikitsikus ja kulunud aparatuur.
Maaülikoolile öeldakse sisuliselt: „Tehke uus hoone, aga leidke ise raha.“ See tähendab suurt laenu. Laen on risk:
• tulevikus tuleb raha tagasi maksta kas tudengite arvu või õppemaksude abil,
• ülikool muutub rahaliselt rohkem pankade ja majandustsükli sõltuvaks,
• vähem jääb raha muudeks teadus- ja õppetöö arendusteks.
Miks see on laiem probleem?
• Kõrgharidus Eestis on juba niigi alarahastatud – paljud erialad elavad „piiri peal“.
• Kui riik tahab mõnd valdkonda strateegiliselt arendada (näiteks meditsiin, IT, õpetajate koolitus, loomaarstid), siis ainult käsk „võtke rohkem vastu“ ei tööta. Vajalik on ka investeering õppekeskkonda ja õppejõududesse.
• Kui ülikoolid on sunnitud suuri riske võtma, siis on hiljem raske neid riske „tagasi keerata“, kui poliitika või valitsus vahetub.
Tavalise inimese jaoks on selle loo tuum:
• kas meil on 10–15 aasta pärast maa-aladel loomaarst üldse võtta,
• kas liha- ja piimatootmine saab toimuda ohutult ja loomade tervist arvestades,
• kas riigi pika plaani eest makstakse „arve“ ülikoolide kaudu.
See teema on oluline, sest näitab, kuidas riigi tasandi otsused jõuavad lõpuks väga konkreetsete tagajärgedeni: kas sinu lemmikloomale on arsti, ja kas Eesti taludes saab haigusi õigel ajal avastada.
3. Sõjaaja tsensuurieelnõu: ajakirjandus hoiatab liiga laia keelu eest
Lühikirjeldus: Riigikogu plaanib hääletada eelnõu üle, mis lubaks teatud tingimustel Eestis kehtestada tsensuuri. Arvamuslugu kutsub üles eelnõu praegusel kujul tagasi lükkama, sest piirid on liiga ähmased.
Laiendatud kommentaar (poliitika, demokraatia)
Eesti on väike riik Venemaa kõrval ja arusaadav, et valitsus tahab sõjaohu korral piirata vaenulikku propagandat. Küsimus on, KUIDAS seda tehakse. Uus eelnõu lubaks kriisi- või sõjaajal teatud infot „kinni keerata“. Probleem on selles, et sõnastus on väidetavalt ebaselge: ei ole päris täpselt kirjas,
• keda tohib piirata,
• millal tohib piirata,
• kes täpselt otsustab ja kuidas kontrollitakse, et otsuseid ei tehta poliitilisel põhjusel.
Kui aru ei saa, kus piir on, siis tekib oht:
• võim võib tulevikus kasutada seadust mitte ainult vaenuliku propaganda, vaid ka häiriva kriitika vaigistamiseks;
• ajakirjanikud võivad hakata iseennast tsenseerima – nad jätavad „igaks juhuks“ mõne teema käsitlemata, et mitte sattuda probleemi;
• ühiskonnas tekib usaldamatus: inimesed ei tea, kas uudistest on midagi välja jäetud.
Eesti ajalugu (nõukogude aeg) on näidanud, kui ohtlik on, kui riik kontrollib liiga palju infot. Ka praegu näeme Venemaal ja Valgevenes, mis juhtub, kui sõja või „erioperatsiooni“ nime all suletakse suu nii ajakirjanikel kui ka tavalistel inimestel.
Samas pole ka teine äärmus hea: et ei tohi midagi piirata, isegi mitte otsest vaenuliku riigi sõjapropagandat. Demokraatlik riik vajab tasakaalu:
• kaitstakse julgeolekut (ei lasta levitada otseseid üleskutseid vägivallale, reetmisele, vaenlase abistamisele),
• samal ajal kaitstakse ka sõnavabadust (kriitika, ebamugavad küsimused, valitsuse vastu olemine ei saa olla karistatav).
Juhtkiri ütleb sisuliselt: mõte kaitsta Eestit info- ja mõjutusrünnakute eest on õige, aga töö on tehtud lohakalt. Nii tähtsat seadust ei tohi vastu võtta kiirustades ja häguste sõnadega.
See on Eesti jaoks väga suur kuum teema, sest puudutab põhiseaduse südant: sõnavabadust ja ajakirjandusvabadust. Seadus, mis lubab tsensuuri, peab olema ülitäpselt ja kitsalt sõnastatud. Vastasel korral võib demokraatia kaitsmise nime all hakata demokraatiat ise lammutama.
4. Politsei terviseandmete päringud plahvatuslikult kasvanud
Lühikirjeldus: Politsei on tänavu küsinud TEHIKu kaudu inimeste terviseandmeid üle 16 korra rohkem kui paar aastat tagasi. Lisaks on neil x-tee kaudu otsepääs tervisekassa ja retseptikeskuse andmetele.
Laiendatud kommentaar (ühiskond, privaatsus, õigusriik)
Terviseandmed on üks kõige tundlikumaid isikuandmeid – sinna kuuluvad haiguslood, diagnoosid, ravimid, vaimse tervise info. Tavaliselt teavad seda vaid patsient ise ja arstid. Nüüd kuuleme, et politsei pöördub nende andmete poole palju sagedamini kui varem.
Miks politsei neid andmeid tahab?
• Tõsised kriminaalasjad: rasked kuriteod, vägivald, tapmised – vaja selgeks teha, kas inimene oli joobes, kas tal on mõni seisund, mis juhtunut seletab.
• Liiklusõnnetused: vaja teada, kas autojuht oli narkootikumide või ravimite mõju all.
• Kodu- ja perevägivalla juhtumid: kas on varasemaid vigastusi, mis näitavad korduvat vägivalla mustrit.
Selline ligipääs võib tõesti aidata uurida raskeid kuritegusid ja kaitsta ohvreid. Aga 16-kordne kasv tekitab küsimusi:
• kas meil on rohkem raskeid juhtumeid või kasutatakse ligipääsu liiga laialt?
• kui hea on järelevalve – kes kontrollib, kas iga päring on põhjendatud?
• kas ametnikud võivad uurida „lihtsalt huvist“ mõne tuttava või tuntud inimese terviseandmeid?
Inimesel on raske kontrollida, kes tema andmeid näinud on ja miks. Kuigi andmebaasid peaksid logima iga päringu, ei ole tavaline inimene teadlik, kuidas ja kuhu kaevata, kui tal tekib kahtlus.
Tasakaal turvalisuse ja privaatsuse vahel on väga õrn:
• liiga vähe infot – politsei ei saa oma tööd teha, ohud jäävad avastamata;
• liiga palju infot ja liiga vaba ligipääs – inimesed tunnevad, et neil pole enam privaatsust, usaldus riigi vastu langeb.
See kuum teema puudutab iga Eesti elanikku, sest peaaegu kõigi andmed on digitaalselt kuskil olemas. Eriti tundlik on vaimse tervise info: kui inimene teab, et politsei võib seda kerge vaevaga näha, võib ta karta abi otsida. See omakorda süvendab vaimse tervise kriise, mitte ei lahenda neid.
Seega on vaja:
• väga selgeid reegleid, millal ja mis alustel politsei meditsiiniandmeid tohib küsida;
• sõltumatut järelevalvet (näiteks andmekaitse inspektsioon), kes saab päringuid kontrollida;
• inimestele paremat infot, kuidas näha, kes on tema andmeid vaadanud, ja kuidas oma õigusi kaitsta.
5. Tallinn kaalub Kristiine ristmikule jalakäijate silda: kellele kasu, kellele kahju?
Lühikirjeldus: Tallinn tellis Kristiine ühistranspordisõlme tarbeks liiklusuuringu ja eskiislahenduse. Eesmärk on parandada ühistransporti, liiklusohutust ja eri liikumisviiside ühendusi. Plaan ehitada ristmikule jalakäijate sild tekitab eriarvamusi.
Laiendatud kommentaar (linnaplaneerimine, ühiskond)
Kristiine ristmik on üks Tallinna kõige tihedama liiklusega kohti, kus kohtuvad autod, trammid, bussid, jalakäijad ja ratturid. Linn tahab sellest teha korraliku „ühistranspordisõlme“ – ehk mugava koha, kus saab trammilt bussile, bussilt rongile, jala või rattaga edasi liikuda.
Üks idee on jalakäijate sild. Mõte on lihtne:
• jalakäijad lähevad autoteest „üle“ või „üleval“ ja autod saavad all kiiremini liikuda;
• eeldatavalt paraneb ohutus, sest inimene ei kõnni enam otse tiheda autovoolu vahel.
Miks tekivad eriarvamused?
Jalakäijate jalgsildadega on igal pool Euroopas sama vaidlus:
• Linn muutub autokeskseks – autod saavad otse, inimene peab tegema treppe ja ringe. Sisuliselt öeldakse jala käijale: „Sina mine ringiga, autod on tähtsamad.“
• Puuetega inimesed, vanurid, lapsevankritega emad-isad: trepid ja pikad kaldteed on neile ebamugavad või lausa takistavad. Liftid kipuvad rikki minema.
• Paljud eelistavad ikka „otse üle tee“ minna, mis võib tekitada veel ohtlikumaid olukordi, kui ülekäigurajad ära kaovad.
Teine küsimus on raha ja mõju linnaruumile:
• Jalakäijate sild on kallis ehitada ja hooldada.
• Visuaalselt võib suur sild muutuda domineerivaks „betoonobjektiks“, mis teeb linnaruumi kõledamaks.
• Alternatiiv oleks näiteks: aeglasem autoliiklus, paremini korraldatud foorid, laiemad ülekäigurajad, eraldi rattateed – ehk lahendus, mis seab esikohale inimese, mitte auto.
Samas on Kristiine ristmik tõesti probleemne. Kui midagi ei muudeta, jääb:
• ohtlik ülekäik,
• pidev ummik,
• keeruline ümberistumine ühistranspordis (näiteks trammi pealt bussile).
See teema on oluline, sest näitab suuremat suunda: kas Tallinn tahab olla:
• jalakäija- ja ratturisõbralik linn, kus auto ei ole „kuningas“;
• või auto-keskne linn, kus ülejäänud liiklejad viiakse tunnelisse, sillale või kõrvale.
Kuum teema ei ole ainult üks sild Kristiines, vaid see, millist Tallinna me järgmise 20–30 aasta jooksul ehitame. Iga selline otsus kinnistab üht suunda: kas inimlik, jalakäijale mugav linnaruum või kiire autokoridor, mida inimene üritab kuidagi ületada.
Lühikirjeldus: Ettevõtete andmed kinnitavad, et tallinlaste väljaskäimise harjumused on tugevalt muutunud. Urbanistid hoiatavad, et see võib muuta kogu linna olemust.
Laiendatud kommentaar (ühiskond, majandus)
See kuum teema räägib sellest, et inimesed käivad linnas järjest vähem restoranides, baarides, poodides, kontsertidel ja muudel üritustel. Andmed firmadest näitavad, et külastajaid on vähem ja raha liigub aeglasemalt. See ei ole ainult „tunne“, vaid reaalsed numbrid: vähem oste, vähem külastusi, lühemad õhtud linnas.
Miks see juhtub?
• Inimesed hoiavad raha – hinnad on tõusnud, üüri ja laene tuleb maksta, alles siis mõeldakse meelelahutusele.
• Osa tööd ja suhtlust on kolinud koju ja internetti: tellitakse toitu, vaadatakse filme kodust, suheldakse ekraani kaudu.
• Pärast koroonat on osadel inimestel jäänud sisse harjumus vähem rahvarohketes kohtades käia.
• Autota ja ka kehva ühistranspordiga linnaosadest on kesklinna minek tülikas; õhtune hiline tagasisaamine on eriti keeruline.
Mida see linnale tähendab?
• Väiksed kohvikud, poed ja klubid võivad kinni minna. Esmalt kaovad „äärealade“ kohad, siis ka kesklinna nõrgemad tegijad.
• Tänavad muutuvad õhtuti tühjemaks. Tühi tänav tundub ebaturvaline ja see omakorda peletab veel rohkem inimesi eemale – tekib nõiaring.
• Linn muutub pigem „magamiskohaks“: käiakse kodu ja töö/koole vahel, kuid vaba aja veetmine toimub pigem kodus või kaubanduskeskuses.
• Kultuuri- ja loomemajandus saab löögi – väikestel kontsertidel, teatrilavadel ja galeriidel on keerulisem ellu jääda.
Miks see on Eestile oluline?
Tallinn on Eesti peamine tõmbekeskus. Kui linn muutub igavaks ja tühjaks, siis kannatab ka Eesti maine välisinimeste silmis. Noored talendid ja välisspetsialistid tahavad elada linnas, kus on elu, sündmused ja vabad valikud. Kui seda pole, kolitakse kergesti mõnda teise Euroopa linna.
Lahendused ei ole lihtsad. Linn peab mõtlema:
• kuidas teha tänavad turvaliseks ja mõnusaks ka õhtul (valgustus, haljastus, pinkide ja väikeste „taskuparkide“ loomine),
• kuidas toetada väikseid ettevõtteid (rendipoliitika, linnaruumis ürituste lubamine, vähem bürokraatiat),
• kuidas liikumist lihtsustada (ööbussid nädalavahetusel, jalgrattateed, parem ühendus linnaosadega).
Kui midagi ei tehta, ähvardab Tallinn muutuda kohaks, kus „ainult elatakse“, aga kus päris linnalik, elav tänavaelu tasapisi hääbub.
2. Riik tahab rohkem loomaarste, aga raha ei anna: maaülikooli raske valik
Lühikirjeldus: Riik soovib, et Eesti Maaülikool võtaks vastu kaks korda rohkem loomaarstitudengeid, kuid uue õppehoone ehituseks raha ei anta. Ülikool peab ilmselt võtma laenu.
Laiendatud kommentaar (majandus, poliitika)
See kuum teema näitab hästi, kuidas riigi soovid ja tegelik rahastus ei käi kokku. Kõigepealt: Eestis on loomaarstidest tõesti puudus. Probleem on eriti terav maal, kus väikeloomakliinikuid ja farmide veterinaare napib. See mõjutab otseselt loomade heaolu, toidujulgeolekut ja põllumajanduse toimimist.
Riik ütleb: „Võtke kaks korda rohkem tudengeid.“
Aga loomaarsti eriala on kallis: vaja on laboreid, kaasaegset kliinikut, kallist tehnikat, praktikabaase. Praegused ruumid on juba täis. Kui tudengite arvu lihtsalt suurendada, langeb õppe kvaliteet:
• vähem individuaalset juhendamist,
• vähem aega praktikateks,
• ruumikitsikus ja kulunud aparatuur.
Maaülikoolile öeldakse sisuliselt: „Tehke uus hoone, aga leidke ise raha.“ See tähendab suurt laenu. Laen on risk:
• tulevikus tuleb raha tagasi maksta kas tudengite arvu või õppemaksude abil,
• ülikool muutub rahaliselt rohkem pankade ja majandustsükli sõltuvaks,
• vähem jääb raha muudeks teadus- ja õppetöö arendusteks.
Miks see on laiem probleem?
• Kõrgharidus Eestis on juba niigi alarahastatud – paljud erialad elavad „piiri peal“.
• Kui riik tahab mõnd valdkonda strateegiliselt arendada (näiteks meditsiin, IT, õpetajate koolitus, loomaarstid), siis ainult käsk „võtke rohkem vastu“ ei tööta. Vajalik on ka investeering õppekeskkonda ja õppejõududesse.
• Kui ülikoolid on sunnitud suuri riske võtma, siis on hiljem raske neid riske „tagasi keerata“, kui poliitika või valitsus vahetub.
Tavalise inimese jaoks on selle loo tuum:
• kas meil on 10–15 aasta pärast maa-aladel loomaarst üldse võtta,
• kas liha- ja piimatootmine saab toimuda ohutult ja loomade tervist arvestades,
• kas riigi pika plaani eest makstakse „arve“ ülikoolide kaudu.
See teema on oluline, sest näitab, kuidas riigi tasandi otsused jõuavad lõpuks väga konkreetsete tagajärgedeni: kas sinu lemmikloomale on arsti, ja kas Eesti taludes saab haigusi õigel ajal avastada.
3. Sõjaaja tsensuurieelnõu: ajakirjandus hoiatab liiga laia keelu eest
Lühikirjeldus: Riigikogu plaanib hääletada eelnõu üle, mis lubaks teatud tingimustel Eestis kehtestada tsensuuri. Arvamuslugu kutsub üles eelnõu praegusel kujul tagasi lükkama, sest piirid on liiga ähmased.
Laiendatud kommentaar (poliitika, demokraatia)
Eesti on väike riik Venemaa kõrval ja arusaadav, et valitsus tahab sõjaohu korral piirata vaenulikku propagandat. Küsimus on, KUIDAS seda tehakse. Uus eelnõu lubaks kriisi- või sõjaajal teatud infot „kinni keerata“. Probleem on selles, et sõnastus on väidetavalt ebaselge: ei ole päris täpselt kirjas,
• keda tohib piirata,
• millal tohib piirata,
• kes täpselt otsustab ja kuidas kontrollitakse, et otsuseid ei tehta poliitilisel põhjusel.
Kui aru ei saa, kus piir on, siis tekib oht:
• võim võib tulevikus kasutada seadust mitte ainult vaenuliku propaganda, vaid ka häiriva kriitika vaigistamiseks;
• ajakirjanikud võivad hakata iseennast tsenseerima – nad jätavad „igaks juhuks“ mõne teema käsitlemata, et mitte sattuda probleemi;
• ühiskonnas tekib usaldamatus: inimesed ei tea, kas uudistest on midagi välja jäetud.
Eesti ajalugu (nõukogude aeg) on näidanud, kui ohtlik on, kui riik kontrollib liiga palju infot. Ka praegu näeme Venemaal ja Valgevenes, mis juhtub, kui sõja või „erioperatsiooni“ nime all suletakse suu nii ajakirjanikel kui ka tavalistel inimestel.
Samas pole ka teine äärmus hea: et ei tohi midagi piirata, isegi mitte otsest vaenuliku riigi sõjapropagandat. Demokraatlik riik vajab tasakaalu:
• kaitstakse julgeolekut (ei lasta levitada otseseid üleskutseid vägivallale, reetmisele, vaenlase abistamisele),
• samal ajal kaitstakse ka sõnavabadust (kriitika, ebamugavad küsimused, valitsuse vastu olemine ei saa olla karistatav).
Juhtkiri ütleb sisuliselt: mõte kaitsta Eestit info- ja mõjutusrünnakute eest on õige, aga töö on tehtud lohakalt. Nii tähtsat seadust ei tohi vastu võtta kiirustades ja häguste sõnadega.
See on Eesti jaoks väga suur kuum teema, sest puudutab põhiseaduse südant: sõnavabadust ja ajakirjandusvabadust. Seadus, mis lubab tsensuuri, peab olema ülitäpselt ja kitsalt sõnastatud. Vastasel korral võib demokraatia kaitsmise nime all hakata demokraatiat ise lammutama.
4. Politsei terviseandmete päringud plahvatuslikult kasvanud
Lühikirjeldus: Politsei on tänavu küsinud TEHIKu kaudu inimeste terviseandmeid üle 16 korra rohkem kui paar aastat tagasi. Lisaks on neil x-tee kaudu otsepääs tervisekassa ja retseptikeskuse andmetele.
Laiendatud kommentaar (ühiskond, privaatsus, õigusriik)
Terviseandmed on üks kõige tundlikumaid isikuandmeid – sinna kuuluvad haiguslood, diagnoosid, ravimid, vaimse tervise info. Tavaliselt teavad seda vaid patsient ise ja arstid. Nüüd kuuleme, et politsei pöördub nende andmete poole palju sagedamini kui varem.
Miks politsei neid andmeid tahab?
• Tõsised kriminaalasjad: rasked kuriteod, vägivald, tapmised – vaja selgeks teha, kas inimene oli joobes, kas tal on mõni seisund, mis juhtunut seletab.
• Liiklusõnnetused: vaja teada, kas autojuht oli narkootikumide või ravimite mõju all.
• Kodu- ja perevägivalla juhtumid: kas on varasemaid vigastusi, mis näitavad korduvat vägivalla mustrit.
Selline ligipääs võib tõesti aidata uurida raskeid kuritegusid ja kaitsta ohvreid. Aga 16-kordne kasv tekitab küsimusi:
• kas meil on rohkem raskeid juhtumeid või kasutatakse ligipääsu liiga laialt?
• kui hea on järelevalve – kes kontrollib, kas iga päring on põhjendatud?
• kas ametnikud võivad uurida „lihtsalt huvist“ mõne tuttava või tuntud inimese terviseandmeid?
Inimesel on raske kontrollida, kes tema andmeid näinud on ja miks. Kuigi andmebaasid peaksid logima iga päringu, ei ole tavaline inimene teadlik, kuidas ja kuhu kaevata, kui tal tekib kahtlus.
Tasakaal turvalisuse ja privaatsuse vahel on väga õrn:
• liiga vähe infot – politsei ei saa oma tööd teha, ohud jäävad avastamata;
• liiga palju infot ja liiga vaba ligipääs – inimesed tunnevad, et neil pole enam privaatsust, usaldus riigi vastu langeb.
See kuum teema puudutab iga Eesti elanikku, sest peaaegu kõigi andmed on digitaalselt kuskil olemas. Eriti tundlik on vaimse tervise info: kui inimene teab, et politsei võib seda kerge vaevaga näha, võib ta karta abi otsida. See omakorda süvendab vaimse tervise kriise, mitte ei lahenda neid.
Seega on vaja:
• väga selgeid reegleid, millal ja mis alustel politsei meditsiiniandmeid tohib küsida;
• sõltumatut järelevalvet (näiteks andmekaitse inspektsioon), kes saab päringuid kontrollida;
• inimestele paremat infot, kuidas näha, kes on tema andmeid vaadanud, ja kuidas oma õigusi kaitsta.
5. Tallinn kaalub Kristiine ristmikule jalakäijate silda: kellele kasu, kellele kahju?
Lühikirjeldus: Tallinn tellis Kristiine ühistranspordisõlme tarbeks liiklusuuringu ja eskiislahenduse. Eesmärk on parandada ühistransporti, liiklusohutust ja eri liikumisviiside ühendusi. Plaan ehitada ristmikule jalakäijate sild tekitab eriarvamusi.
Laiendatud kommentaar (linnaplaneerimine, ühiskond)
Kristiine ristmik on üks Tallinna kõige tihedama liiklusega kohti, kus kohtuvad autod, trammid, bussid, jalakäijad ja ratturid. Linn tahab sellest teha korraliku „ühistranspordisõlme“ – ehk mugava koha, kus saab trammilt bussile, bussilt rongile, jala või rattaga edasi liikuda.
Üks idee on jalakäijate sild. Mõte on lihtne:
• jalakäijad lähevad autoteest „üle“ või „üleval“ ja autod saavad all kiiremini liikuda;
• eeldatavalt paraneb ohutus, sest inimene ei kõnni enam otse tiheda autovoolu vahel.
Miks tekivad eriarvamused?
Jalakäijate jalgsildadega on igal pool Euroopas sama vaidlus:
• Linn muutub autokeskseks – autod saavad otse, inimene peab tegema treppe ja ringe. Sisuliselt öeldakse jala käijale: „Sina mine ringiga, autod on tähtsamad.“
• Puuetega inimesed, vanurid, lapsevankritega emad-isad: trepid ja pikad kaldteed on neile ebamugavad või lausa takistavad. Liftid kipuvad rikki minema.
• Paljud eelistavad ikka „otse üle tee“ minna, mis võib tekitada veel ohtlikumaid olukordi, kui ülekäigurajad ära kaovad.
Teine küsimus on raha ja mõju linnaruumile:
• Jalakäijate sild on kallis ehitada ja hooldada.
• Visuaalselt võib suur sild muutuda domineerivaks „betoonobjektiks“, mis teeb linnaruumi kõledamaks.
• Alternatiiv oleks näiteks: aeglasem autoliiklus, paremini korraldatud foorid, laiemad ülekäigurajad, eraldi rattateed – ehk lahendus, mis seab esikohale inimese, mitte auto.
Samas on Kristiine ristmik tõesti probleemne. Kui midagi ei muudeta, jääb:
• ohtlik ülekäik,
• pidev ummik,
• keeruline ümberistumine ühistranspordis (näiteks trammi pealt bussile).
See teema on oluline, sest näitab suuremat suunda: kas Tallinn tahab olla:
• jalakäija- ja ratturisõbralik linn, kus auto ei ole „kuningas“;
• või auto-keskne linn, kus ülejäänud liiklejad viiakse tunnelisse, sillale või kõrvale.
Kuum teema ei ole ainult üks sild Kristiines, vaid see, millist Tallinna me järgmise 20–30 aasta jooksul ehitame. Iga selline otsus kinnistab üht suunda: kas inimlik, jalakäijale mugav linnaruum või kiire autokoridor, mida inimene üritab kuidagi ületada.