Päevakajalised Teemad ja ülevaade: 30.06.2026
1. Pealkiri
Tallinna randades levib sinivetikas – terviseamet hoiatab suplejaid
Lühike kirjeldus
Mitmes Tallinna ja Harjumaa rannas on vees sinivetikas. Terviseamet soovitab enne vette minekut vett hoolega vaadata ja kahtluse korral üldse mitte ujuma minna.
Laiendatud kommentaar
See kuum teema puudutab otseselt väga paljusid Eesti inimesi, sest palavate ilmadega tahetakse just merre ja järve ujuma minna. Sinivetikas on aga ohtlik: see pole lihtsalt „inetu vesi“, vaid võib tekitada nahalöövet, silmade kipitust, oksendamist ja kõhuvalu. Väikeste laste, rasedate, vanemate inimeste ja lemmikloomade jaoks on risk suurem.
Sinivetikad tekivad enamasti siis, kui vesi on soe ja toitaineid (eelkõige fosforit ja lämmastikku) on palju. Need toitained jõuavad vette näiteks põldudelt, kanalisatsioonist ja linnade vihmaveega. See tähendab, et probleem pole ainult „halb ilm“, vaid ka meie elustiil ja see, kuidas me põllundust, heitvett ja linnaplaneerimist korraldame.
Praktiline pool on lihtne: enne vette minekut tuleks vaadata, kas vesi on tavalisest rohelisem, sogane, vahune või näeb välja nagu hernesupp või värvikiht. Kui on, siis on targem mitte ujuda, eriti mitte pead vee alla panna ega vett suhu lasta. Lapsi ja koeri ei tohiks lasta mängima seal, kus vetikaselg on selgelt näha. Kui juba käisid vees ja nahk kipitab või sügeleb, tuleks pärast ujumist kohe värske veega üle loputada.
Laiem pilt on see, et sinivetika teema tuleb Eestis igal suvel uuesti. See näitab, et meil on vaja rohkem tegeleda veekogude puhtusega – vähendada reostust ja paremini jälgida, millal ja kus vetikad tekivad. Samas ei pea paanikasse minema: randade olukorda jälgitakse, infot jagatakse ja kui inimesed on ise tähelepanelikud, saab suuremad terviseriskid enamasti ära hoida.
2. Pealkiri
Eesti tõusis Baltikumi konkurentsivõime liidriks
Lühike kirjeldus
IMD rahvusvahelises konkurentsivõime edetabelis on Eesti tänavu 28. kohal. See on Balti riikide parim tulemus, Leedu positsioon aga halvenes oluliselt.
Laiendatud kommentaar
See kuum teema on tähtis, sest räägib, kui hästi Eesti majandus ja riik tervikuna maailmas hakkama saavad. Konkurentsivõime tähendab lihtsas keeles: kui hea koht on Eesti ettevõtete loomiseks, töö tegemiseks ja investeeringute toomiseks.
28. koht maailmas ja Baltikumi esikoht näitab, et võrreldes naabritega oleme mitmes asjas tugevad: digiriik, suhteliselt kiire asjaajamine, haritud tööjõud, turvaline keskkond ja kuulumine Euroopa Liitu ja NATOsse. See loob usaldust välisinvestorite silmis ja aitab töökohad siia, mitte mujale tuua.
Samas ei tähenda hea koht tabelis, et kõik oleks roosiline. Eesti majandus kasvas viimastel aastatel aeglaselt, osadel inimestel on keeruline ots otsaga kokku tulla, hinnad on palgast kiiremini tõusnud ja tööstuse müük on statistikast näha pigem langev. Edetabelid võtavad arvesse pikka rida näitajaid – osa on tugevad, osa nõrgad – ning tulemus on keskmine pilt, mitte iga inimese igapäevane kogemus.
Oluline on, kuidas me seda head positsiooni kasutame. Kui me ise ainult toriseme, et „Eestis on kõik halvasti“, siis võime lõpuks iseenda mainet kahjustada. Juhtkirjad ja eksperdid rõhutavad, et positiivne majandusmeeleolu on nakkav: ettevõtjad julgevad rohkem investeerida, inimesed julgevad töökohti ja elukohti valida ja riik saab lihtsamini välisinvesteeringuid. Samal ajal ei tohi see optimism olla pime – vaja on ka ausalt rääkida maksukoormusest, tööjõupuudusest ja sellest, kuidas hoida Eesti ettevõtjaid konkurentsis odavama tööjõuga riikidega.
Eesti jaoks on eriti tähtis, et me ei elaks ainult toetustest ja välisrahast, vaid kasvataks ise oma majandust – läbi uute tehnoloogiate, kõrgema lisandväärtuse ja parema juhtimise. Hea koht tabelis annab nagu „krediiti“, aga selle raha saab üsna ruttu raisata, kui me hariduse, teaduse ja ettevõtluskeskkonna arendamist lohku laseme.
3. Pealkiri
Narva piiripunkti ees ööbitakse pinkidel – lühendatud tööaeg on loonud keerulise olukorra
Lühike kirjeldus
Pärast Narva piiripunkti tööaja lühendamist kell 7–19ni on piiriületajad sunnitud öösel piiripunkti ees ootama. Inimesed magavad pinkidel ja maas, lootuses hommikul kiiresti üle piiri saada.
Laiendatud kommentaar
See kuum teema puudutab otseselt Eestist Venemaale ja tagasi liikuvat rahvast, aga laiemalt ka seda, kuidas meie idapiir praegu toimib. Narva piiripunkt oli varem avatud hilisõhtuni, nüüd aga suletakse juba kell 19. See tähendab, et kõik, kes hiljem kohale jõuavad või kelle järjekord venib, peavad ootama järgmise hommikuni.
Pilt inimestest, kes magavad pinkidel ja telkides piiripunkti juures, on üsna karm. Seal on nii vanemad inimesed, pered lastega kui ka tööle või sugulaste juurde minejad. Öösel pole mugavusi ega erilist turvatunnet. Toit, wc, pesemisvõimalus – need asjad ei ole sellises olukorras iseenesestmõistetavad. Lisaks on suvel küll soe, aga võib olla vihm, palavus, putukad; talvel oleks see koguni ohtlik tervisele.
Miks tööaega lühendati? Ametlikult tuuakse põhjuseks nii turvalisust kui ka ressursipuudust – piirivalvurite ja tollitöötajate tööjõud, Venemaa-poolsete protseduuride venimine, üldine pingeline julgeolekuolukord. Aga ühe otsusega on koormus ja ebamugavus pandud eelkõige tavainimese õlule. See tekitab arusaadavalt pahameelt ja küsimust, kas üleminek lühemale graafikule oli piisavalt läbi mõeldud ja kas on plaan olukorda praktikast lähtuvalt korrigeerida.
Narva on sümboolne paik – Eesti ja Euroopa Liidu idapiir. Pildid inimestest, kes magavad piiripunkti ees, ei ole riigi mainele head. Need loovad mulje kehvast korraldusest ja ükskõiksusest inimeste vastu. Samas tuleb tunnistada, et riik on raskes olukorras: Venemaa tegevus on ettearvamatu, piir on samal ajal nii julgeoleku- kui ka inimsuhtekanal.
Mõistlik lahendus võiks olla kompromiss: näiteks paindlikum tööaeg tippperioodidel, parem e-broneerimise süsteem, selgem info piirijärjekordade kohta ja elementaarne öine ootamisala inimväärsete tingimustega. Seni aga peavad inimesed oma plaanidesse lisama suure ajavaru ja leppima ebamugavustega, mille nad ise kuidagi põhjustanud ei ole.
4. Pealkiri
Venemaa sulgeb ajutiselt Eesti, Läti ja Soome raudteepiiripunktid
Lühike kirjeldus
Alates 1. juulist peatab Venemaa ajutiselt inimeste, sõidukite ja kaupade liikumise läbi raudteepiiripunktide Eesti, Läti ja Soome piiril.
Laiendatud kommentaar
See kuum teema on Eestile oluline nii julgeoleku, majanduse kui ka poliitika vaates. Raudtee kaudu liiguvad tavaliselt nii kaubad kui ka teatud juhtudel inimesed. Kui Venemaa otsustab raudteepiiripunktid ühepoolselt kinni panna, mõjutab see otseselt logistikafirmasid, eksportijaid, importijaid ja ka näiteks transiidiettevõtteid.
Viimaste aastate sündmused – sõda Ukrainas, sanktsioonid ning vastusanktsioonid – on juba niikuinii vähendanud transiidimahte läbi Eesti. Paljud ettevõtted on oma ärimudelit muutnud ja otsinud uusi turge. Seetõttu ei ole see samm tõenäoliselt sama valus kui kümme aastat tagasi, kui Venemaa transiit oli Eesti majanduse jaoks palju olulisem. Ometi lisab iga uus piirang ebakindlust ja kulusid neile, kes veel Venemaaga seotud kaubavoogudega tegutsevad.
Poliitilises plaanis sobitub see Venemaa üldisesse mustrisse: kasutada piiri, kaubandust ja liikumist poliitilise surve vahendina. Eestile, Lätile ja Soomele antakse signaal, et „kraane“ saab kinni keerata, kui Moskva seda vajalikuks peab. Praktikas näitab see, et Venemaa ei ole usaldusväärne partner ja et kõik projektid, mis sõltuvad Vene raudteest või turust, kannavad endas suurt poliitilist riski.
Eesti jaoks on selles olukorras kaks olulist õppetundi. Esiteks vajadus mitmekesistada oma majandust ja transpordikanaleid – panustada rohkem põhja-lõuna suunalistesse ühendustesse, Läänemere sadamatesse ja siseturule. Teiseks selge arusaam, et julgeolek ja majandus on tihedalt seotud: kui naaberriik kasutab piiri poliitilise relvana, peab Eesti olema valmis, et homme võib kinni minna mõni teine „ventiil“ – näiteks teatud kaubad, viisad või teenused.
Kuigi tegu on „ajutise“ meetmega, tuleb arvestada, et Venemaa meetmed kipuvad ajas venima. Seega on mõistlik võtta seda kui osakest pikemast suunast, mitte lühikesest episoodist, ning planeerida oma majanduspoliitikat selle järgi, et idast ei tule stabiilsust ega kindlust ka järgmiste aastate jooksul.
5. Pealkiri
Kliimaministeeriumi looduse taastamise kava tekitas tugeva vastuseisu – maaomanikud nõuavad protsessi korrastamist
Lühike kirjeldus
Kaheksa maaomanikke ja maamajandust esindavat organisatsiooni saatsid kliimaministeeriumile ühispöördumise. Nad väidavad, et riikliku looduse taastamise kava koostamine on segane ning pole selge, kes ja kuidas selle kinni maksab.
Laiendatud kommentaar
See kuum teema puudutab nii keskkonda, maaomanike õigusi kui ka riigi raha. Euroopa Liidu uus loodushoiu poliitika nõuab liikmesriikidelt konkreetseid samme elurikkuse ja ökosüsteemide taastamiseks. Eesti valmistab selleks ette oma riiklikku kava, kuid maaomanike ja põllumajandussektori hinnangul on protsess praegu puudulik.
Põhilised mured on kolm: läbipaistvus, õiglus ja raha. Esiteks, maaomanikud ütlevad, et nad ei saa täpselt aru, kuhu ja mida plaanitakse teha – millised alad võidakse võtta piirangute alla, kui rangeid reegleid kehtestatakse ja millised on kohustused, kui sinu maa satub „taastamist vajava“ alana plaani. Inimesed kardavad, et otsused sünnivad kabinetivaikuses, ilma nendega päriselt arutamata.
Teiseks on küsimus õiglustundes. Kui riik ütleb metsa- või põllumehele, et teatud maal ei tohi enam nii palju raiuda või harida, tähendab see talle päris rahalist kahju. Looduskaitse on ühiskonna kui terviku huvi, aga kahju jääb ühe inimese või ettevõtte kanda, kui õiglast kompensatsiooni ei ole. Seepärast küsitaksegi: kes maksab kinni looduse taastamise – kas maaomanik oma taskust või terve ühiskond läbi riigieelarve?
Kolmandaks on juttu nii-öelda „nice to have“ ehk toredatest, aga kallistest lisategevustest. Põllumajandussektor hoiatab, et Eesti ei tohiks endale lubada väga kallist ja ebapraktilist looduse taastamist, kui see ei ole päriselt hädavajalik. Näiteks kui head põllumaad tahetakse suurel määral jätta kasutamata, langeb toidutootmine ja suurenevad sõltuvus impordist ning tarbijate hinnad.
Samas ei maksa unustada, miks looduse taastamise kava üldse tehakse. Eesti loodus on paljuski heas seisus, kuid paljud liigid ja elupaigad on kriisis – näiteks niidud, sood, paljud linnud ja tolmeldajad. Kui neid ei kaitsta ja ei taasta, on kahju hiljem suurem: erosioon, üleujutused, kahjurid, saagikuse langus. Pikas plaanis on odavam hoida loodust heas seisus kui maksta tagajärgede kinni.
Mõistlik lahendus oleks avatud ja aus dialoog: riik peab selgelt ütlema, millised on kohustused ja millised on hüved, maaomanikule tuleb anda sõna õigel ajal, mitte siis, kui plaanid on juba lukus. Ning kõige tähtsam – ei saa eeldada, et üks maaomanik maksab kinni kogu ühiskonna ökoloogilise jalajälje. Kui me tahame rohkem ja paremat loodust, peame ka ühiselt otsustama, kui palju oleme valmis selleks maksma ja kust see raha tuleb.
Tallinna randades levib sinivetikas – terviseamet hoiatab suplejaid
Lühike kirjeldus
Mitmes Tallinna ja Harjumaa rannas on vees sinivetikas. Terviseamet soovitab enne vette minekut vett hoolega vaadata ja kahtluse korral üldse mitte ujuma minna.
Laiendatud kommentaar
See kuum teema puudutab otseselt väga paljusid Eesti inimesi, sest palavate ilmadega tahetakse just merre ja järve ujuma minna. Sinivetikas on aga ohtlik: see pole lihtsalt „inetu vesi“, vaid võib tekitada nahalöövet, silmade kipitust, oksendamist ja kõhuvalu. Väikeste laste, rasedate, vanemate inimeste ja lemmikloomade jaoks on risk suurem.
Sinivetikad tekivad enamasti siis, kui vesi on soe ja toitaineid (eelkõige fosforit ja lämmastikku) on palju. Need toitained jõuavad vette näiteks põldudelt, kanalisatsioonist ja linnade vihmaveega. See tähendab, et probleem pole ainult „halb ilm“, vaid ka meie elustiil ja see, kuidas me põllundust, heitvett ja linnaplaneerimist korraldame.
Praktiline pool on lihtne: enne vette minekut tuleks vaadata, kas vesi on tavalisest rohelisem, sogane, vahune või näeb välja nagu hernesupp või värvikiht. Kui on, siis on targem mitte ujuda, eriti mitte pead vee alla panna ega vett suhu lasta. Lapsi ja koeri ei tohiks lasta mängima seal, kus vetikaselg on selgelt näha. Kui juba käisid vees ja nahk kipitab või sügeleb, tuleks pärast ujumist kohe värske veega üle loputada.
Laiem pilt on see, et sinivetika teema tuleb Eestis igal suvel uuesti. See näitab, et meil on vaja rohkem tegeleda veekogude puhtusega – vähendada reostust ja paremini jälgida, millal ja kus vetikad tekivad. Samas ei pea paanikasse minema: randade olukorda jälgitakse, infot jagatakse ja kui inimesed on ise tähelepanelikud, saab suuremad terviseriskid enamasti ära hoida.
2. Pealkiri
Eesti tõusis Baltikumi konkurentsivõime liidriks
Lühike kirjeldus
IMD rahvusvahelises konkurentsivõime edetabelis on Eesti tänavu 28. kohal. See on Balti riikide parim tulemus, Leedu positsioon aga halvenes oluliselt.
Laiendatud kommentaar
See kuum teema on tähtis, sest räägib, kui hästi Eesti majandus ja riik tervikuna maailmas hakkama saavad. Konkurentsivõime tähendab lihtsas keeles: kui hea koht on Eesti ettevõtete loomiseks, töö tegemiseks ja investeeringute toomiseks.
28. koht maailmas ja Baltikumi esikoht näitab, et võrreldes naabritega oleme mitmes asjas tugevad: digiriik, suhteliselt kiire asjaajamine, haritud tööjõud, turvaline keskkond ja kuulumine Euroopa Liitu ja NATOsse. See loob usaldust välisinvestorite silmis ja aitab töökohad siia, mitte mujale tuua.
Samas ei tähenda hea koht tabelis, et kõik oleks roosiline. Eesti majandus kasvas viimastel aastatel aeglaselt, osadel inimestel on keeruline ots otsaga kokku tulla, hinnad on palgast kiiremini tõusnud ja tööstuse müük on statistikast näha pigem langev. Edetabelid võtavad arvesse pikka rida näitajaid – osa on tugevad, osa nõrgad – ning tulemus on keskmine pilt, mitte iga inimese igapäevane kogemus.
Oluline on, kuidas me seda head positsiooni kasutame. Kui me ise ainult toriseme, et „Eestis on kõik halvasti“, siis võime lõpuks iseenda mainet kahjustada. Juhtkirjad ja eksperdid rõhutavad, et positiivne majandusmeeleolu on nakkav: ettevõtjad julgevad rohkem investeerida, inimesed julgevad töökohti ja elukohti valida ja riik saab lihtsamini välisinvesteeringuid. Samal ajal ei tohi see optimism olla pime – vaja on ka ausalt rääkida maksukoormusest, tööjõupuudusest ja sellest, kuidas hoida Eesti ettevõtjaid konkurentsis odavama tööjõuga riikidega.
Eesti jaoks on eriti tähtis, et me ei elaks ainult toetustest ja välisrahast, vaid kasvataks ise oma majandust – läbi uute tehnoloogiate, kõrgema lisandväärtuse ja parema juhtimise. Hea koht tabelis annab nagu „krediiti“, aga selle raha saab üsna ruttu raisata, kui me hariduse, teaduse ja ettevõtluskeskkonna arendamist lohku laseme.
3. Pealkiri
Narva piiripunkti ees ööbitakse pinkidel – lühendatud tööaeg on loonud keerulise olukorra
Lühike kirjeldus
Pärast Narva piiripunkti tööaja lühendamist kell 7–19ni on piiriületajad sunnitud öösel piiripunkti ees ootama. Inimesed magavad pinkidel ja maas, lootuses hommikul kiiresti üle piiri saada.
Laiendatud kommentaar
See kuum teema puudutab otseselt Eestist Venemaale ja tagasi liikuvat rahvast, aga laiemalt ka seda, kuidas meie idapiir praegu toimib. Narva piiripunkt oli varem avatud hilisõhtuni, nüüd aga suletakse juba kell 19. See tähendab, et kõik, kes hiljem kohale jõuavad või kelle järjekord venib, peavad ootama järgmise hommikuni.
Pilt inimestest, kes magavad pinkidel ja telkides piiripunkti juures, on üsna karm. Seal on nii vanemad inimesed, pered lastega kui ka tööle või sugulaste juurde minejad. Öösel pole mugavusi ega erilist turvatunnet. Toit, wc, pesemisvõimalus – need asjad ei ole sellises olukorras iseenesestmõistetavad. Lisaks on suvel küll soe, aga võib olla vihm, palavus, putukad; talvel oleks see koguni ohtlik tervisele.
Miks tööaega lühendati? Ametlikult tuuakse põhjuseks nii turvalisust kui ka ressursipuudust – piirivalvurite ja tollitöötajate tööjõud, Venemaa-poolsete protseduuride venimine, üldine pingeline julgeolekuolukord. Aga ühe otsusega on koormus ja ebamugavus pandud eelkõige tavainimese õlule. See tekitab arusaadavalt pahameelt ja küsimust, kas üleminek lühemale graafikule oli piisavalt läbi mõeldud ja kas on plaan olukorda praktikast lähtuvalt korrigeerida.
Narva on sümboolne paik – Eesti ja Euroopa Liidu idapiir. Pildid inimestest, kes magavad piiripunkti ees, ei ole riigi mainele head. Need loovad mulje kehvast korraldusest ja ükskõiksusest inimeste vastu. Samas tuleb tunnistada, et riik on raskes olukorras: Venemaa tegevus on ettearvamatu, piir on samal ajal nii julgeoleku- kui ka inimsuhtekanal.
Mõistlik lahendus võiks olla kompromiss: näiteks paindlikum tööaeg tippperioodidel, parem e-broneerimise süsteem, selgem info piirijärjekordade kohta ja elementaarne öine ootamisala inimväärsete tingimustega. Seni aga peavad inimesed oma plaanidesse lisama suure ajavaru ja leppima ebamugavustega, mille nad ise kuidagi põhjustanud ei ole.
4. Pealkiri
Venemaa sulgeb ajutiselt Eesti, Läti ja Soome raudteepiiripunktid
Lühike kirjeldus
Alates 1. juulist peatab Venemaa ajutiselt inimeste, sõidukite ja kaupade liikumise läbi raudteepiiripunktide Eesti, Läti ja Soome piiril.
Laiendatud kommentaar
See kuum teema on Eestile oluline nii julgeoleku, majanduse kui ka poliitika vaates. Raudtee kaudu liiguvad tavaliselt nii kaubad kui ka teatud juhtudel inimesed. Kui Venemaa otsustab raudteepiiripunktid ühepoolselt kinni panna, mõjutab see otseselt logistikafirmasid, eksportijaid, importijaid ja ka näiteks transiidiettevõtteid.
Viimaste aastate sündmused – sõda Ukrainas, sanktsioonid ning vastusanktsioonid – on juba niikuinii vähendanud transiidimahte läbi Eesti. Paljud ettevõtted on oma ärimudelit muutnud ja otsinud uusi turge. Seetõttu ei ole see samm tõenäoliselt sama valus kui kümme aastat tagasi, kui Venemaa transiit oli Eesti majanduse jaoks palju olulisem. Ometi lisab iga uus piirang ebakindlust ja kulusid neile, kes veel Venemaaga seotud kaubavoogudega tegutsevad.
Poliitilises plaanis sobitub see Venemaa üldisesse mustrisse: kasutada piiri, kaubandust ja liikumist poliitilise surve vahendina. Eestile, Lätile ja Soomele antakse signaal, et „kraane“ saab kinni keerata, kui Moskva seda vajalikuks peab. Praktikas näitab see, et Venemaa ei ole usaldusväärne partner ja et kõik projektid, mis sõltuvad Vene raudteest või turust, kannavad endas suurt poliitilist riski.
Eesti jaoks on selles olukorras kaks olulist õppetundi. Esiteks vajadus mitmekesistada oma majandust ja transpordikanaleid – panustada rohkem põhja-lõuna suunalistesse ühendustesse, Läänemere sadamatesse ja siseturule. Teiseks selge arusaam, et julgeolek ja majandus on tihedalt seotud: kui naaberriik kasutab piiri poliitilise relvana, peab Eesti olema valmis, et homme võib kinni minna mõni teine „ventiil“ – näiteks teatud kaubad, viisad või teenused.
Kuigi tegu on „ajutise“ meetmega, tuleb arvestada, et Venemaa meetmed kipuvad ajas venima. Seega on mõistlik võtta seda kui osakest pikemast suunast, mitte lühikesest episoodist, ning planeerida oma majanduspoliitikat selle järgi, et idast ei tule stabiilsust ega kindlust ka järgmiste aastate jooksul.
5. Pealkiri
Kliimaministeeriumi looduse taastamise kava tekitas tugeva vastuseisu – maaomanikud nõuavad protsessi korrastamist
Lühike kirjeldus
Kaheksa maaomanikke ja maamajandust esindavat organisatsiooni saatsid kliimaministeeriumile ühispöördumise. Nad väidavad, et riikliku looduse taastamise kava koostamine on segane ning pole selge, kes ja kuidas selle kinni maksab.
Laiendatud kommentaar
See kuum teema puudutab nii keskkonda, maaomanike õigusi kui ka riigi raha. Euroopa Liidu uus loodushoiu poliitika nõuab liikmesriikidelt konkreetseid samme elurikkuse ja ökosüsteemide taastamiseks. Eesti valmistab selleks ette oma riiklikku kava, kuid maaomanike ja põllumajandussektori hinnangul on protsess praegu puudulik.
Põhilised mured on kolm: läbipaistvus, õiglus ja raha. Esiteks, maaomanikud ütlevad, et nad ei saa täpselt aru, kuhu ja mida plaanitakse teha – millised alad võidakse võtta piirangute alla, kui rangeid reegleid kehtestatakse ja millised on kohustused, kui sinu maa satub „taastamist vajava“ alana plaani. Inimesed kardavad, et otsused sünnivad kabinetivaikuses, ilma nendega päriselt arutamata.
Teiseks on küsimus õiglustundes. Kui riik ütleb metsa- või põllumehele, et teatud maal ei tohi enam nii palju raiuda või harida, tähendab see talle päris rahalist kahju. Looduskaitse on ühiskonna kui terviku huvi, aga kahju jääb ühe inimese või ettevõtte kanda, kui õiglast kompensatsiooni ei ole. Seepärast küsitaksegi: kes maksab kinni looduse taastamise – kas maaomanik oma taskust või terve ühiskond läbi riigieelarve?
Kolmandaks on juttu nii-öelda „nice to have“ ehk toredatest, aga kallistest lisategevustest. Põllumajandussektor hoiatab, et Eesti ei tohiks endale lubada väga kallist ja ebapraktilist looduse taastamist, kui see ei ole päriselt hädavajalik. Näiteks kui head põllumaad tahetakse suurel määral jätta kasutamata, langeb toidutootmine ja suurenevad sõltuvus impordist ning tarbijate hinnad.
Samas ei maksa unustada, miks looduse taastamise kava üldse tehakse. Eesti loodus on paljuski heas seisus, kuid paljud liigid ja elupaigad on kriisis – näiteks niidud, sood, paljud linnud ja tolmeldajad. Kui neid ei kaitsta ja ei taasta, on kahju hiljem suurem: erosioon, üleujutused, kahjurid, saagikuse langus. Pikas plaanis on odavam hoida loodust heas seisus kui maksta tagajärgede kinni.
Mõistlik lahendus oleks avatud ja aus dialoog: riik peab selgelt ütlema, millised on kohustused ja millised on hüved, maaomanikule tuleb anda sõna õigel ajal, mitte siis, kui plaanid on juba lukus. Ning kõige tähtsam – ei saa eeldada, et üks maaomanik maksab kinni kogu ühiskonna ökoloogilise jalajälje. Kui me tahame rohkem ja paremat loodust, peame ka ühiselt otsustama, kui palju oleme valmis selleks maksma ja kust see raha tuleb.