Päevakajalised Teemad ja ülevaade: 14.06.2026
1. Leinapäev ja juuniküüditamise 85. aastapäev – Eesti mäletab mineviku vägivalda
Lühikirjeldus: 14. juunil toimusid üle Eesti juuniküüditamise mälestusüritused, kus meenutati kümneid tuhandeid Nõukogude terrori ohvreid. President Alar Karis rõhutas, et toonased hirmu- ja vägivallamehhanismid töötavad maailmas praegugi.
Laiendatud kommentaar:
See kuum teema puudutab väga paljusid Eesti peresid otse või kaudselt. Juuniküüditamine ei ole lihtsalt üks ajaloosündmus, vaid midagi, mis mõjutas terve rahva mõtlemist: kuidas usaldada riiki, võimu, naabreid ja isegi tulevikku.
Mälestusüritused Kadriorus, Maarjamäel ja mujal on oluline märk, et Eesti ei taha minna edasi põhimõttel “unustame ära, küll läheb üle”. Vastupidi – sõnum on, et me ei tohi harjuda vägivalla ja ebaõiglusega, olgu see toimunud 1941. aastal või kuskil tänases maailmas. President Karis rõhutas, et samalaadsed survestamise, hirmu ja valepropaganda võtted, mida kasutas Nõukogude võim, on ka praegu kasutusel, eriti Venemaa puhul.
See seob mineviku otseselt tänase julgeolekuolukorraga:
- miks me võtame Ukraina sõda nii tõsiselt;
- miks me räägime pidevalt Venemaa ohtlikust käitumisest;
- miks me panustame kaitsekuludesse ja liitlassuhetesse.
Lisaks poliitikutele kõnelesid vaimulikud ja ühiskonnategelased sisemisest rahust ja perede tugevusest. Mõte on lihtne: kui riik tahab olla tugev, peavad ka peresuhted ja kogukonnad olema hoidvad, mitte lõhestatud. Mineviku trauma ei tohi saada ettekäändeks uue vihkamise loomiseks, vaid pigem hoiatuseks, kuhu vihkamine ja dehumaniseerimine lõpuks viivad.
Eri vormis mälestushetked (kõned, koorid, ka okastraadipärg Juhan Smuuli bareljeefil) näitavad, et ühiskond vaidleb endiselt selle üle, keda ja kuidas mäletada. See on valus, aga vajalik arutelu – see aitab sõnastada, millisest ajaloopildist Eesti kui riik tegelikult lähtuda tahab.
Kokkuvõttes on see kuum teema nii poliitiline, ajalooline kui ka väga isiklik: see räägib mälust, identiteedist ja sellest, milliseid vigu me enam kunagi korrata ei taha.
2. Peretoetused kui poliitiline tüliõun
Lühikirjeldus: Valitsus kinnitas, et peretoetuste vähendamist ega muutmist vajaduspõhiseks praegu ei plaanita. Samas ei sobi selline suund osale koalitsioonist ning peretoetustest on taas saamas poliitiline konflikt.
Laiendatud kommentaar:
Peretoetused on Eestis üks keskseid kuumi teemasid, sest need puudutavad otseselt väga paljude perede rahakotti. Samaaegselt on see ka sümboolne vaidlus: millist peremudelit ja millist rahvastikupoliitikat riik tegelikult toetab.
Sotsiaalminister ütleb: toetusi ei vähendata, ei tehta neid vajaduspõhiseks. See annab peredele tunde, et vähemalt lähiajal ei tule ootamatut šokki. Kuid koalitsioonipartner Eesti 200 tahaks süsteemi muuta. Nende vaade on pigem: raha tuleks suunata täpsemalt neile, kes päriselt hädas, mitte jagada kõigile ühtemoodi.
Siin põrkuvad kaks loogikat:
- “universaalsus” – kõik pered saavad, see on lihtne ja selge, vähendab häbimärgistamist;
- “vajaduspõhisus” – raha läheb neile, kel seda tõesti vaja, süsteem on tõhusam ja riigieelarvele kergem.
Samal ajal on demograafiline surve väga tugev: rahvastik vananeb, sündimus on madal, tööealisi inimesi jääb vähemaks. Peretoetuste vaidlus ei ole ainult sellest, kas keegi saab 50 eurot rohkem või vähem. See on ka küsimus:
- kas noored julgevad lapsi saada;
- kas suuremad pered näevad Eestil üldse tulevikku;
- kui palju riik sekkub inimeste eraellu rahaliste stiimulite kaudu.
Poliitiliselt on see plahvatusohtlik teema, sest igasugune jutt toetuste muutmisest tekitab inimestes ebakindlust. Samas on aus öelda, et riigi rahanduslik olukord ei luba lõputult kõike tõsta ja mitte kunagi midagi üle vaadata.
Lihtsas keeles: raha on piiratud, vajadusi on palju, poliitikud aga kardavad “perede vastu minna”. Seepärast lükatakse suur otsus edasi või kaetakse seda ähmase sõnastusega. See aga pikendab ebakindlust.
Eestis oleks vaja pikemat kokkulepet üle erakondade: milline peretoetuste süsteem kehtib näiteks järgmised 10–15 aastat ja mis on selle selge eesmärk (vaesuse vähendamine? sündimuse tõstmine? mõlemad?). Praegu näeme pigem lühiajalist poliitilist kemplemist, mis peredele selgust ei anna.
3. Avaliku sektori büroopindade kärped ja ametnike naasmine kontorisse
Lühikirjeldus: Riigiasutustel on Tallinnas kallid bürood, kus paljud töökohad seisavad kaugtöö tõttu tühjana. Selle tõttu vähendatakse pindasid ja osades asutustes kästakse töötajatel taas kontorisse tulla.
Laiendatud kommentaar:
See kuum teema puudutab praktiliselt kõiki, kes töötavad riigi või avaliku sektori heaks, aga ka maksumaksjaid üldisemalt. Koroonakriisi ajal läks suur osa tööst üle kodukontorisse. Nüüd on riik aru saanud, et maksab endiselt väga kalleid renti- ja ülalpidamiskulusid ruumide eest, kus toolid on poolenisti tühjad.
On kaks vastandlikku huvi:
- maksumaksja vaates tundub loogiline: kui lauad seisavad tühjad, vähendame pinda ja hoiame miljoneid kokku;
- töötaja vaates on kodukontor andnud paindlikkust, vähem sõiduaega, võimaluse töö ja pereelu paremini sobitada.
Kui asutus ütleb: “tulge uuesti regulaarselt kontorisse”, tajuvad paljud seda sammuna tagasi ajas. Samas, juhid ütlevad, et:
- koostöö on parem, kui inimesed päriselt kokku saavad;
- uute töötajate juhendamine ja tiimitunne on kontoris tugevam;
- avalik sektor ei saa olla juhtimismõttes “laiali valgunud”, muidu kannatab teenuse kvaliteet.
Ruumide vähendamine tähendab ka seda, et tulevikus ei saa igaühel olla “oma lauda”. See nõuab uut kultuuri: broneerimissüsteemid, “hot deskid”, rohkem avatud alasid, vähem isiklikke riiuleid. Osa inimesi lepib sellega, osa tunneb, et nende töötingimusi halvendatakse.
Suur pilt on see, et avalik sektor otsib tasakaalu kolme asja vahel:
1) kulude kokkuhoid;
2) töötajate rahulolu ja konkurentsivõime tööjõuturul;
3) töö tõhusus ja teenuste kvaliteet.
Lihtsas keeles: riik ei taha maksta tühjade ruumide eest, aga samas ei tohi ta oma töötajaid nii närvi ajada, et parimad inimesed lahkuvad eraettevõtetesse. See, kuidas see tasakaal leitakse, mõjutab otseselt, kui hästi riik oma ülesandeid täidab – alates maksuametist kuni ministeeriumideni.
4. Raili Baltica ja energiapoliitika – Eesti tuleviku suund on vaieldav
Lühikirjeldus: Rail Baltica projekt ja Eesti energiapoliitika põhjustavad järjepidevaid poliitilisi vaidlusi. Mihhail Kõlvart seab kahtluse alla kiire raudtee vajaduse, Õnne Pillak ja teised näevad seda investeeringuna tulevikku. Samal ajal kritiseeritakse ka segast energiapoliitikat, kus korraga räägitakse nii taastuvenergiast, põlevkivist kui tuumajaamast.
Laiendatud kommentaar:
Need kuumad teemad on omavahel seotud, sest mõlemad puudutavad pikka plaani: milline on Eesti majandus ja igapäevaelu 20–30 aasta pärast.
Rail Baltica vaidlus ei käi ainult hinna üle. Pool poliitikuid ja eksperte ütleb:
- projekt on kallinenud,
- kasu on ebakindel,
- võib-olla oleks odavamaid lahendusi.
Teine pool ütleb:
- kui me nüüd jala ukse vahelt välja tõmbame, jäämegi Euroopa ääremaaks;
- kiire raudtee seob meid Kesk-Euroopa majandusega ja vähendab sõltuvust lennu- ja autotranspordist;
- tegemist on julgeoleku- ja tulevikuinvesteeringuga, mitte lihtsalt raudteega.
Kõlvarti kriitika ja Pillaku vastus näitavad, et vaidlus ei ole ainult tehniline, vaid ideoloogiline: kas Eesti peaks olema pigem ettevaatlik ja kulusid pelgav või ausalt riskiv ja tulevikku panustav.
Energiapoliitika debatt (sh kriitika stiilis “mis saab tuumajaamast, kui päike paistab ja tuul puhub?”) näitab sama probleemi:
- korraga lubatakse kiirendada taastuvenergiat,
- pikendada põlevkivienergeetikat,
- valmistada ette tuumaenergiat,
- rääkida vesinikust ja salvestitest.
Lihtsa inimese vaatest on tulemus segadus:
- kas arved tulevikus pigem tõusevad või vähenevad?
- kas Eesti saab ise hakkama või sõltub rohkem välismaast?
- kuhu on mõistlik investeerida (näiteks ettevõtjana)?
Investorite jaoks on veel olulisem, et reeglid oleksid stabiilsed ja selged. Kui poliitika kogu aeg kõikub – täna toetame üht tehnoloogiat, homme teist –, siis hoitakse rahakotti kinni. See aeglustab nii Rail Baltica kui ka uute energialahenduste arengut.
Seega ei ole küsimus ainult üksikutes projektides, vaid riigi usaldusväärsuses: kas Eesti suudab pika plaani peale kokku leppida ja seda hoida sõltumata valitsuse vahetustest. Kui mitte, jääme pidevasse “vaidluse režiimi”, kus midagi suurt lõpuni ei jõua.
5. Elektri hinna järsk kukkumine ja arutelu varamaksude üle
Lühikirjeldus: Pühapäeval langes elektri börsihind Eestis lühiajaliselt isegi miinusesse, keskmine hind kukkus tugevalt. Samal ajal põhjendas Rootsi majandusteadlane, miks suuremad varamaksud võivad tema hinnangul teha rohkem kahju kui kasu.
Laiendatud kommentaar:
Elektrihinna järsk langus, isegi miinushind, tundub tarbija jaoks nagu “tasuta elekter”. Tegelikult näitab see midagi sügavamat meie energiasüsteemi kohta:
- tootmist on teatud hetkedel rohkem kui tarbimist;
- salvestus- ja paindlikkussüsteemid (akud, juhitav tarbimine) ei suuda seda ülejääki veel piisavalt ära kasutada;
- turureegel ütleb: kui energiat on liiga palju, kukub hind väga madalale.
Lühiajaliselt on see tarbijale tore, aga pika plaani mõttes tekitab küsimuse: kuidas investeerijad teenivad raha, kui osa ajast on hind nullis või miinuses? Kui investeeringud uutesse jaamadesse ei tasu ära, võib tulevikus tekkida hoopis vastupidine probleem – tootmisvõimsust on liiga vähe ja hinnad hüppavad üles. Seega tõstatab see teema küsimuse nutikast energiaturu korraldusest ja salvestusvõimekusest, mitte ainult “õnnest, et täna odav on”.
Varamaksude arutelu seostub sellega, et riik otsib pikka aega jätkusuutlikku maksusüsteemi. Eestis räägitakse üha sagedamini, et maksukoormus on liiga tugevalt palgatöö peal ja võib-olla peaks rohkem maksustama vara (maad, kinnisvara, investeeringuid).
Rootsi majandusteadlase hoiatus ütleb aga: varamaksud võivad ära hirmutada ettevõtlikud inimesed ja investeeringud, tuua kaasa kapitali väljavoolu ja lõpuks vähendada majanduskasvu. See on eriti tundlik väikeriigi puhul, kus kapital on niigi piiratud ja oluline osa investeeringutest tuleb väljastpoolt.
Lihtsas keeles:
- riik vajab raha (haridus, tervishoid, kaitse, vananev elanikkond);
- palgatöö maksustamine ei saa lõputult tõusta;
- varamaks tundub loogilise lisaallikana, aga see võib tappa just seda ettevõtlikkust, mis riiki üleval hoiab.
Seega on nii elektrihindade kui varamaksu teema osa suuremast küsimusest: kuidas teha nii, et Eesti majandus oleks korraga konkurentsivõimeline, õiglane ja keskkonnasäästlik. See nõuab väga ettevaatlikku tasakaalu – ühekülgsed emotsionaalsed otsused võivad hiljem valusalt kätte maksta, olgu siis tarbijatele, ettevõtjatele või riigieelarvele.
Lühikirjeldus: 14. juunil toimusid üle Eesti juuniküüditamise mälestusüritused, kus meenutati kümneid tuhandeid Nõukogude terrori ohvreid. President Alar Karis rõhutas, et toonased hirmu- ja vägivallamehhanismid töötavad maailmas praegugi.
Laiendatud kommentaar:
See kuum teema puudutab väga paljusid Eesti peresid otse või kaudselt. Juuniküüditamine ei ole lihtsalt üks ajaloosündmus, vaid midagi, mis mõjutas terve rahva mõtlemist: kuidas usaldada riiki, võimu, naabreid ja isegi tulevikku.
Mälestusüritused Kadriorus, Maarjamäel ja mujal on oluline märk, et Eesti ei taha minna edasi põhimõttel “unustame ära, küll läheb üle”. Vastupidi – sõnum on, et me ei tohi harjuda vägivalla ja ebaõiglusega, olgu see toimunud 1941. aastal või kuskil tänases maailmas. President Karis rõhutas, et samalaadsed survestamise, hirmu ja valepropaganda võtted, mida kasutas Nõukogude võim, on ka praegu kasutusel, eriti Venemaa puhul.
See seob mineviku otseselt tänase julgeolekuolukorraga:
- miks me võtame Ukraina sõda nii tõsiselt;
- miks me räägime pidevalt Venemaa ohtlikust käitumisest;
- miks me panustame kaitsekuludesse ja liitlassuhetesse.
Lisaks poliitikutele kõnelesid vaimulikud ja ühiskonnategelased sisemisest rahust ja perede tugevusest. Mõte on lihtne: kui riik tahab olla tugev, peavad ka peresuhted ja kogukonnad olema hoidvad, mitte lõhestatud. Mineviku trauma ei tohi saada ettekäändeks uue vihkamise loomiseks, vaid pigem hoiatuseks, kuhu vihkamine ja dehumaniseerimine lõpuks viivad.
Eri vormis mälestushetked (kõned, koorid, ka okastraadipärg Juhan Smuuli bareljeefil) näitavad, et ühiskond vaidleb endiselt selle üle, keda ja kuidas mäletada. See on valus, aga vajalik arutelu – see aitab sõnastada, millisest ajaloopildist Eesti kui riik tegelikult lähtuda tahab.
Kokkuvõttes on see kuum teema nii poliitiline, ajalooline kui ka väga isiklik: see räägib mälust, identiteedist ja sellest, milliseid vigu me enam kunagi korrata ei taha.
2. Peretoetused kui poliitiline tüliõun
Lühikirjeldus: Valitsus kinnitas, et peretoetuste vähendamist ega muutmist vajaduspõhiseks praegu ei plaanita. Samas ei sobi selline suund osale koalitsioonist ning peretoetustest on taas saamas poliitiline konflikt.
Laiendatud kommentaar:
Peretoetused on Eestis üks keskseid kuumi teemasid, sest need puudutavad otseselt väga paljude perede rahakotti. Samaaegselt on see ka sümboolne vaidlus: millist peremudelit ja millist rahvastikupoliitikat riik tegelikult toetab.
Sotsiaalminister ütleb: toetusi ei vähendata, ei tehta neid vajaduspõhiseks. See annab peredele tunde, et vähemalt lähiajal ei tule ootamatut šokki. Kuid koalitsioonipartner Eesti 200 tahaks süsteemi muuta. Nende vaade on pigem: raha tuleks suunata täpsemalt neile, kes päriselt hädas, mitte jagada kõigile ühtemoodi.
Siin põrkuvad kaks loogikat:
- “universaalsus” – kõik pered saavad, see on lihtne ja selge, vähendab häbimärgistamist;
- “vajaduspõhisus” – raha läheb neile, kel seda tõesti vaja, süsteem on tõhusam ja riigieelarvele kergem.
Samal ajal on demograafiline surve väga tugev: rahvastik vananeb, sündimus on madal, tööealisi inimesi jääb vähemaks. Peretoetuste vaidlus ei ole ainult sellest, kas keegi saab 50 eurot rohkem või vähem. See on ka küsimus:
- kas noored julgevad lapsi saada;
- kas suuremad pered näevad Eestil üldse tulevikku;
- kui palju riik sekkub inimeste eraellu rahaliste stiimulite kaudu.
Poliitiliselt on see plahvatusohtlik teema, sest igasugune jutt toetuste muutmisest tekitab inimestes ebakindlust. Samas on aus öelda, et riigi rahanduslik olukord ei luba lõputult kõike tõsta ja mitte kunagi midagi üle vaadata.
Lihtsas keeles: raha on piiratud, vajadusi on palju, poliitikud aga kardavad “perede vastu minna”. Seepärast lükatakse suur otsus edasi või kaetakse seda ähmase sõnastusega. See aga pikendab ebakindlust.
Eestis oleks vaja pikemat kokkulepet üle erakondade: milline peretoetuste süsteem kehtib näiteks järgmised 10–15 aastat ja mis on selle selge eesmärk (vaesuse vähendamine? sündimuse tõstmine? mõlemad?). Praegu näeme pigem lühiajalist poliitilist kemplemist, mis peredele selgust ei anna.
3. Avaliku sektori büroopindade kärped ja ametnike naasmine kontorisse
Lühikirjeldus: Riigiasutustel on Tallinnas kallid bürood, kus paljud töökohad seisavad kaugtöö tõttu tühjana. Selle tõttu vähendatakse pindasid ja osades asutustes kästakse töötajatel taas kontorisse tulla.
Laiendatud kommentaar:
See kuum teema puudutab praktiliselt kõiki, kes töötavad riigi või avaliku sektori heaks, aga ka maksumaksjaid üldisemalt. Koroonakriisi ajal läks suur osa tööst üle kodukontorisse. Nüüd on riik aru saanud, et maksab endiselt väga kalleid renti- ja ülalpidamiskulusid ruumide eest, kus toolid on poolenisti tühjad.
On kaks vastandlikku huvi:
- maksumaksja vaates tundub loogiline: kui lauad seisavad tühjad, vähendame pinda ja hoiame miljoneid kokku;
- töötaja vaates on kodukontor andnud paindlikkust, vähem sõiduaega, võimaluse töö ja pereelu paremini sobitada.
Kui asutus ütleb: “tulge uuesti regulaarselt kontorisse”, tajuvad paljud seda sammuna tagasi ajas. Samas, juhid ütlevad, et:
- koostöö on parem, kui inimesed päriselt kokku saavad;
- uute töötajate juhendamine ja tiimitunne on kontoris tugevam;
- avalik sektor ei saa olla juhtimismõttes “laiali valgunud”, muidu kannatab teenuse kvaliteet.
Ruumide vähendamine tähendab ka seda, et tulevikus ei saa igaühel olla “oma lauda”. See nõuab uut kultuuri: broneerimissüsteemid, “hot deskid”, rohkem avatud alasid, vähem isiklikke riiuleid. Osa inimesi lepib sellega, osa tunneb, et nende töötingimusi halvendatakse.
Suur pilt on see, et avalik sektor otsib tasakaalu kolme asja vahel:
1) kulude kokkuhoid;
2) töötajate rahulolu ja konkurentsivõime tööjõuturul;
3) töö tõhusus ja teenuste kvaliteet.
Lihtsas keeles: riik ei taha maksta tühjade ruumide eest, aga samas ei tohi ta oma töötajaid nii närvi ajada, et parimad inimesed lahkuvad eraettevõtetesse. See, kuidas see tasakaal leitakse, mõjutab otseselt, kui hästi riik oma ülesandeid täidab – alates maksuametist kuni ministeeriumideni.
4. Raili Baltica ja energiapoliitika – Eesti tuleviku suund on vaieldav
Lühikirjeldus: Rail Baltica projekt ja Eesti energiapoliitika põhjustavad järjepidevaid poliitilisi vaidlusi. Mihhail Kõlvart seab kahtluse alla kiire raudtee vajaduse, Õnne Pillak ja teised näevad seda investeeringuna tulevikku. Samal ajal kritiseeritakse ka segast energiapoliitikat, kus korraga räägitakse nii taastuvenergiast, põlevkivist kui tuumajaamast.
Laiendatud kommentaar:
Need kuumad teemad on omavahel seotud, sest mõlemad puudutavad pikka plaani: milline on Eesti majandus ja igapäevaelu 20–30 aasta pärast.
Rail Baltica vaidlus ei käi ainult hinna üle. Pool poliitikuid ja eksperte ütleb:
- projekt on kallinenud,
- kasu on ebakindel,
- võib-olla oleks odavamaid lahendusi.
Teine pool ütleb:
- kui me nüüd jala ukse vahelt välja tõmbame, jäämegi Euroopa ääremaaks;
- kiire raudtee seob meid Kesk-Euroopa majandusega ja vähendab sõltuvust lennu- ja autotranspordist;
- tegemist on julgeoleku- ja tulevikuinvesteeringuga, mitte lihtsalt raudteega.
Kõlvarti kriitika ja Pillaku vastus näitavad, et vaidlus ei ole ainult tehniline, vaid ideoloogiline: kas Eesti peaks olema pigem ettevaatlik ja kulusid pelgav või ausalt riskiv ja tulevikku panustav.
Energiapoliitika debatt (sh kriitika stiilis “mis saab tuumajaamast, kui päike paistab ja tuul puhub?”) näitab sama probleemi:
- korraga lubatakse kiirendada taastuvenergiat,
- pikendada põlevkivienergeetikat,
- valmistada ette tuumaenergiat,
- rääkida vesinikust ja salvestitest.
Lihtsa inimese vaatest on tulemus segadus:
- kas arved tulevikus pigem tõusevad või vähenevad?
- kas Eesti saab ise hakkama või sõltub rohkem välismaast?
- kuhu on mõistlik investeerida (näiteks ettevõtjana)?
Investorite jaoks on veel olulisem, et reeglid oleksid stabiilsed ja selged. Kui poliitika kogu aeg kõikub – täna toetame üht tehnoloogiat, homme teist –, siis hoitakse rahakotti kinni. See aeglustab nii Rail Baltica kui ka uute energialahenduste arengut.
Seega ei ole küsimus ainult üksikutes projektides, vaid riigi usaldusväärsuses: kas Eesti suudab pika plaani peale kokku leppida ja seda hoida sõltumata valitsuse vahetustest. Kui mitte, jääme pidevasse “vaidluse režiimi”, kus midagi suurt lõpuni ei jõua.
5. Elektri hinna järsk kukkumine ja arutelu varamaksude üle
Lühikirjeldus: Pühapäeval langes elektri börsihind Eestis lühiajaliselt isegi miinusesse, keskmine hind kukkus tugevalt. Samal ajal põhjendas Rootsi majandusteadlane, miks suuremad varamaksud võivad tema hinnangul teha rohkem kahju kui kasu.
Laiendatud kommentaar:
Elektrihinna järsk langus, isegi miinushind, tundub tarbija jaoks nagu “tasuta elekter”. Tegelikult näitab see midagi sügavamat meie energiasüsteemi kohta:
- tootmist on teatud hetkedel rohkem kui tarbimist;
- salvestus- ja paindlikkussüsteemid (akud, juhitav tarbimine) ei suuda seda ülejääki veel piisavalt ära kasutada;
- turureegel ütleb: kui energiat on liiga palju, kukub hind väga madalale.
Lühiajaliselt on see tarbijale tore, aga pika plaani mõttes tekitab küsimuse: kuidas investeerijad teenivad raha, kui osa ajast on hind nullis või miinuses? Kui investeeringud uutesse jaamadesse ei tasu ära, võib tulevikus tekkida hoopis vastupidine probleem – tootmisvõimsust on liiga vähe ja hinnad hüppavad üles. Seega tõstatab see teema küsimuse nutikast energiaturu korraldusest ja salvestusvõimekusest, mitte ainult “õnnest, et täna odav on”.
Varamaksude arutelu seostub sellega, et riik otsib pikka aega jätkusuutlikku maksusüsteemi. Eestis räägitakse üha sagedamini, et maksukoormus on liiga tugevalt palgatöö peal ja võib-olla peaks rohkem maksustama vara (maad, kinnisvara, investeeringuid).
Rootsi majandusteadlase hoiatus ütleb aga: varamaksud võivad ära hirmutada ettevõtlikud inimesed ja investeeringud, tuua kaasa kapitali väljavoolu ja lõpuks vähendada majanduskasvu. See on eriti tundlik väikeriigi puhul, kus kapital on niigi piiratud ja oluline osa investeeringutest tuleb väljastpoolt.
Lihtsas keeles:
- riik vajab raha (haridus, tervishoid, kaitse, vananev elanikkond);
- palgatöö maksustamine ei saa lõputult tõusta;
- varamaks tundub loogilise lisaallikana, aga see võib tappa just seda ettevõtlikkust, mis riiki üleval hoiab.
Seega on nii elektrihindade kui varamaksu teema osa suuremast küsimusest: kuidas teha nii, et Eesti majandus oleks korraga konkurentsivõimeline, õiglane ja keskkonnasäästlik. See nõuab väga ettevaatlikku tasakaalu – ühekülgsed emotsionaalsed otsused võivad hiljem valusalt kätte maksta, olgu siis tarbijatele, ettevõtjatele või riigieelarvele.