Päevakajalised Teemad ja ülevaade: 12.05.2026
1. KUUM TEEMA – POLIITIKA / ÜHISKOND
**Nõusolekuseadust täiendatakse, eelnõu jõustumine lükati edasi**
Lühikirjeldus: Õiguskomisjon täiendab eelnõud, mis ütleb, et nõusolekuta seksuaalvahekord on vägistamine. Lisatakse ka eraldi paragrahv, mis selgitab, mida „nõusolek“ tähendab. Seaduse jõustumist lükati edasi.
**Laiendatud kommentaar**
See kuum teema puudutab väga otseselt inimeste turvatunnet ja õigusi. Jutt käib seadusest, mille põhimõte on lihtne: seks ilma selge nõusolekuta on kuritegu. See lähenemine on paljudes Euroopa riikides juba kasutusel (“yes means yes” mudel) ja Eesti liigub nüüd samas suunas.
Oluline on, et seadus ei räägiks ainult „vägivallast“ või „vastupanu osutamisest“, vaid keskmesse tõstetakse inimene ja tema nõusolek. See aitab paremini kaitsta neid, kes on šokis, hirmul ega suuda füüsiliselt vastu hakata, kuid ei nõustu sellega, mis toimub. Seni on selliseid juhtumeid olnud raske tõestada ja paljud on üldse kaebamata jätnud, sest nad tunnevad, et süsteem ei usu neid.
Komisjoni otsus lisada eraldi paragrahv, mis selgitab, mis on nõusolek, on väga tähtis. Inimestele peab olema arusaadav, et nõusolek:
- peab olema vabatahtlik, mitte surve all välja pigistatud;
- peab olema teadlik – inimene saab aru, milleks ta nõusoleku annab;
- peab olema konkreetne (ühele teole antud „jah“ ei tähenda igavest „jah“ kõigele ja alati);
- võib iga hetk lõppeda – inimene võib poole pealt ümber mõelda.
Seaduse jõustumise edasilükkamine näitab, et poliitikud tajuvad teema tundlikkust. Ühelt poolt on soov kiiresti kaitset parandada, teiselt poolt kardetakse, et liiga kiiruga tehtud tekst võib hakata kohtutes segadust tekitama. Näiteks: kuidas hinnata olukordi, kus pooled on alkoholi tarvitanud; kuidas vaadata suhteid, kus on pikaaegne partnerlus, kuid üks kord ületatakse piire; kuidas vältida seda, et seadust ei kuritarvitataks pahatahtlike süüdistuste esitamiseks. Kõik see vajab väga täpset sõnastust.
Eestile on see kuum teema laiemas mõttes ka väärtusküsimus: kas me ütleme ühiskonnana selgelt välja, et inimese keha kuulub talle, mitte kellelegi teisele – ka mitte partnerile, abikaasale ega „heale tuttavale“. Nõusolekuseadus ei lahenda kõiki probleeme, kuid see annab ohvritele tugevama signaali: sinu kogemus on tõsiseltvõetav ning riik seisab sinu poolel. Samal ajal paneb see vastutust juurde kõigile – tuleb harjuda selgelt küsima, arvestama partneri piiridega ja loobuma siis, kui teine ei soovi.
2. KUUM TEEMA – EESTI POLIITIKA
**Kristen Michal: mina eelistan näha presidendina naist**
Lühikirjeldus: Peaminister Kristen Michal ütles, et Reformierakond uut presidenti ise üles ei sea ning tema isiklik soov oleks näha Eesti presidendina naist.
**Laiendatud kommentaar**
Jutt presidendivalimisest käib juba enne ametlikku protsessi. Michali sõnumil on mitu kihti. Esiteks: Reformierakond, olles valitsuspartei ja andes peaministri, ei taha enda kandidaati peale suruda. See on poliitiline signaal, et „me ei taha kõike enda kätte võtta“. Sellega püütakse vähendada teiste erakondade umbusku ja luua muljet, et otsitakse laiapõhjalist, üleerakondlikku kandidaati.
Teiseks, Michali eelistus näha presidendina naist on osa laiemast arutelust, kuidas näeb välja Eesti esinduslikes ametites sooline tasakaal. Meil on olnud naispresident (Kersti Kaljulaid), kuid üldpilt tipptasemel poliitikas ja juhtimises on ikka pigem meeste poole kaldu. Kui peaminister ütleb avalikult, et tema eelistus on naine, paneb see teised erakonnad ja avalikkuse samuti mõtlema: kas me otsime lihtsalt „tuttavat kogenud meest“, või otsime põhimõtteliselt erinevaid kandidaate, ka naisi, kes võiksid Eesti kuvandit ja arusaamu juhist muuta.
Samas ei tähenda see, et automaatselt valitakse ükskõik milline naine. Ühiskond ootab ikkagi sisulist pädevust: rahvusvaheline kogemus, oskus rääkida keerulistel teemadel (julgeolek, rahandus, sotsiaalne ebavõrdsus), neutraalne positsioon parteipoliitika suhtes ja usaldusväärsus eri elanikkonnagruppide silmis.
Eesti jaoks on presidendivalimine alati poliitiline test: kas erakonnad suudavad tõesti milleski kokku leppida, või muutub protsess taas avalikuks kemplemiseks, mis kahjustab nii kandidaate kui ka institutsiooni usaldust. Michali varajane sõnum loob raami: Reform ei suru „oma inimest“, otsitakse kompromissi ja võimalusel naist. Nüüd on küsimus, kas teised erakonnad võtavad seda pakkumisena arutelule või loevad seda peeneks poliitteatriks. Kuum teema seisneb siin selles, kuidas jagada võimu nii, et avalikkus ei tunneks, et „kõik on juba kabinettides ära otsustatud“.
3. KUUM TEEMA – EESTI MAJANDUS JA TEHISARU
**Miljonid eurod: Pakosta avab tehisaru kasutusele võtmiseks rahakraani**
Lühikirjeldus: Justiits- ja digiministeerium suunab mitu miljonit eurot, et tuua tehisaru lahendused riigiasutustesse ja omavalitsustesse.
**Laiendatud kommentaar**
Tehisaru (tehisintellekt) pole enam tuleviku ulme, vaid praktiline tööriist. Kui riik paneb sellesse korraga mitu miljonit, tähendab see, et Eesti tahab olla väike, aga väga nutikas riik. Raha läheb tõenäoliselt mitmesse kohta: dokumentide automatiseerimine, ametlike tekstide koostamine, analüütika (näiteks abirahataotluste või kohtupraktika läbivaatamine), teenuste personaliseerimine ning võib-olla ka masintõlge ja juturobotid.
Tavainimesele tähendab see seda, et suhtlus riigiga peaks muutuma kiiremaks ja mugavamaks. Näiteks:
- ametlikke vorme täidetakse osaliselt automaatselt;
- lihtsaid küsimusi saab lahendada ööpäevaringselt juturoboti abil;
- otsused võiksid tulla kiiremini, sest ametnik ei pea tegema nii palju käsitööd.
Samas on siin mitmeid riske, mida mustvalge raha jagamine ise ei lahenda. Esiteks andmekaitse: riigil on tohutult tundlikku infot (terviseandmed, maksud, sotsiaaltoetused). Kui tehisaru mudeleid koolitatakse päris andmete peal, peab väga selge olema, kes ligi pääseb ja mida süsteem „meelde jätab“. Teiseks läbipaistvus: kui otsuse ettevalmistamisel kasutab ametnik tehisaru, peab inimesele olema arusaadav, kust mingi soovitus või otsus tuli. „Must kast“ („AI ütles nii, aga miks, ei tea“) ei sobi õigusriigile.
Kolmandaks mõju tööturule. Tehisaru võib vabastada ametnike aega rutiinsest tööst ja võimaldada neil tegelda sisuliste juhtumitega. Aga osa töökohti võib muutuda või kaduda – näiteks lihtsama asjaajamise rollid. See tekitab vajaduse ümberõppeks ja teistsugusteks oskusteks (andmeoskused, kriitiline mõtlemine, tehnoloogia kasutamise oskus).
Neljandaks on küsimus kvaliteedis. Kui projektid tehakse „toetuse pärast“, võib juhtuda, et ostetakse palju kalleid lahendusi, mis päriselus kasutajatele tülikad on või riiulile tolmama jäävad. Et raha päriselt kasu annaks, peab kaasama nii IT-spetsialiste kui ka eesliini töötajaid ja kodanikke, kes ütleksid, mis on tegelikud valupunktid. Eesti maine „e-riigina“ on juba tugev; kuum küsimus on nüüd, kas see uus tehisaru-lainetus parandab päriselt inimeste elu või sünnib ainult uhkeid pressiteateid.
4. KUUM TEEMA – ÜHISKOND JA TERVISHOID
**Minister Joller annab terviseametile suuremad hoovad pseudoteadust viljelevate arstide ohjamiseks**
Lühikirjeldus: Sotsiaalminister Karmen Joller tahab seadust muuta nii, et terviseamet saaks kiiremini sekkuda arstide puhul, kes levitavad pseudoteadust, soovitavad loobuda ravimitest või töötavad joobes.
**Laiendatud kommentaar**
See teema puudutab otseselt usaldust tervishoius. Kirjeldatud juhtumid – arst, kes käsib jätta ravimid ära ja juua ainult teed, või arst, kes ravib homöopaatiliste terakestega raskete haiguste puhul, või keegi, kes tuleb joobes tööle – on äärmuslikud. Aga just äärmuslood näitavad, kuidas süsteem praegu lonkab: ametkonnal pole piisavalt kiireid ja tugevaid hoobasid, et selliseid arste ohjeldada või peatada.
Jolleri soov on muuta seadust nii, et:
- Terviseamet saaks ajutiselt peatada arsti tegevuse juba uurimise ajal, kui kahju risk on suur.
- „Pseudoteaduslik“ tegevus – see tähendab ravivõtted, millel pole teaduslikku tõestust ja mis võivad asendada toimiva ravi – oleks selgelt käsitletud rikkumisena.
- Võimalik oleks kiiremini reageerida korduvatele rikkumistele (nt pidev joobes tööle ilmumine).
Lihtsas keeles: eesmärk on kaitsta patsiente, et keegi ei kaotaks tervist või elu sellepärast, et arst ajab segi isiklikud uskumused ja teaduspõhise ravi. Eestis on viimastel aastatel olnud suur vaktsiinide ja „looduslike imeravimite“ ümberkäiv vaidlus, eriti pandeemia ajal. Osa arste on avalikult rääkinud vastu rahvusvahelistele ravijuhistele, levitanud valeinfot või pakkunud küsitavaid „alternatiivravimeid“. Seni on olnud raske tõmmata piiri sõnavabaduse ja patsiendi kahjustamise vahel.
Samas on see ka tundlik teema arstide jaoks, sest nad kardavad, et iga ebapopulaarne arvamus või eriarvamus võib tuua karistuse. Siit tulebki vajadus väga täpsete kriteeriumide järele: mis hetkest alates on tegu pseudoteadusega, mitte teadusliku vaidlusega? Kas näiteks uus, veel mitte laialt kasutusel meetod on kohe keelatud või mitte?
Ühiskonna jaoks on see kuum teema, sest usaldus arsti vastu on väga tugev emotsionaalne suhe. Kui tekib tunne, et osa arste „toimetab omas alternatiivmaailmas“, siis võivad patsiendid hakata hoiduma ka täiesti korralikust ravist. Jolleri kavandatud tugevamad hoovad on katse öelda: arst on vaba mõtlema, aga ta ei tohi panna patsiendi tervist löögi alla ega müüa talle udu kui teadust. Kui seadusemuudatus tehakse targalt, aitab see kaitsta nii patsiente kui ka neid arste, kes töötavad ausalt ja teaduspõhiselt.
5. KUUM TEEMA – MAJANDUS JA INFLATSIOONIRISKID
**Donald Trump soovib kaotada bensiinimaksu**
Lühikirjeldus: USA president Donald Trump teatas, et kavatseb peatada riikliku bensiinimaksu, et leevendada kütusehinna järsku tõusu, mille on põhjustanud Iraani sõda.
**Laiendatud kommentaar**
Kuigi see otsus puudutab otseselt USA-d, on selle mõju globaalsele majandusele suur ja jõuab ringiga ka Eestisse. Iraani sõda on juba praegu tõstnud nafta ja kütuse hindu. Kui üks maailma suurimaid majandusi püüab hinnatõusu vastu võidelda maksude vähendamisega, saadab see turule selge sõnumi: poliitikud on valmis tegema suuri samme, et hoida kodanikud rahul, isegi kui see kahjustab riigi eelarvet.
Bensiinimaksu ajutine kaotamine teeb tanklas hinna lühemas plaanis madalamaks. Inimeste rahakotis tundub see hea – nii ettevõtted kui ka leibkonnad saavad hingamisruumi. Kuid pikemas plaanis on mitu probleemi:
- Riigieelarve auk: kütuseaktsiisid ja -maksud on paljudes riikides suur tuluallikas. Kui see tulu ära kaob, tuleb kas mõni muu maks tõsta, võlga võtta või kulusid kärpida (nt haridus, tervishoid, kaitse).
- Vale signaal tarbijale: odavam kütus julgustab rohkem sõitma ja raskendab energiasäästu ning rohepööret. Sisuliselt toetatakse taas fossiilkütuste tarbimist hetkel, mil kliimaküsimused on niigi teravad.
- Turusignaalide segamine: kui valitsused igal kriisil hindade tõusu „kinni lapivad“, ei teki ettevõtetel ega inimestel motivatsiooni otsida püsivalt energiasäästlikumaid lahendusi (ühistransport, elektriautod, energiatõhusus).
Eestile annab see kuum teema mitu õppetundi. Esiteks näeme, kui haavatav on kogu maailm ühe piirkondliku sõja tõttu. Iraan ja Hormuzi väin on ülemaailmse naftakaubanduse sõlmpunkt. Kui seal midagi juhtub, mõjutab see ka Eesti kütusehindu ja läbi selle kõike muud (transport, toidu hind, elektri tootmine). Teiseks näeme, et „lihtsad lahendused“ (nagu maksude ajutine vähendamine) võivad rahvast lühiajaliselt rahustada, aga pikas plaanis lükatakse probleemi edasi. Sama arutelu käib meil Eestis erinevate aktsiiside ja käibemaksu üle.
Kui poliitikud harjuvad iga kriisi ajal maksudega „tuld kustutama“, võib rahvas hakata seda pidama normaalseks ja ootama, et riik kompenseerib iga hinnatõusu. See on ohtlik tee, sest lõpuks ei jätku eelarves lihtsalt raha. Euroopa kütusekriisist ja Varude Keskuse konverentsist kirjutatud reportaaž näitab, et ka siin on osa probleemist „kodukootud“ – poliitiliste otsustega on pikka aega lükatud edasi ebamugavaid muudatusi (näiteks varude hoidmise reeglid, rafineerimiste võimekus, tarneahelate mitmekesistamine).
Trumpi samm on seega osa laiemast mustrist: energiakriisid ja sõjad panevad valitsusi tegema populaarseid, aga pikemas perspektiivis riskantseid otsuseid. Eesti jaoks tähendab see, et peame oma energiapoliitikas olema vähem sõltuv globaalsest naftaturust ja rohkem valmis lühiajalisteks hinnahüpeteks, ilma et iga kord peaksime maksusüsteemi ümber kirjutama.
**Nõusolekuseadust täiendatakse, eelnõu jõustumine lükati edasi**
Lühikirjeldus: Õiguskomisjon täiendab eelnõud, mis ütleb, et nõusolekuta seksuaalvahekord on vägistamine. Lisatakse ka eraldi paragrahv, mis selgitab, mida „nõusolek“ tähendab. Seaduse jõustumist lükati edasi.
**Laiendatud kommentaar**
See kuum teema puudutab väga otseselt inimeste turvatunnet ja õigusi. Jutt käib seadusest, mille põhimõte on lihtne: seks ilma selge nõusolekuta on kuritegu. See lähenemine on paljudes Euroopa riikides juba kasutusel (“yes means yes” mudel) ja Eesti liigub nüüd samas suunas.
Oluline on, et seadus ei räägiks ainult „vägivallast“ või „vastupanu osutamisest“, vaid keskmesse tõstetakse inimene ja tema nõusolek. See aitab paremini kaitsta neid, kes on šokis, hirmul ega suuda füüsiliselt vastu hakata, kuid ei nõustu sellega, mis toimub. Seni on selliseid juhtumeid olnud raske tõestada ja paljud on üldse kaebamata jätnud, sest nad tunnevad, et süsteem ei usu neid.
Komisjoni otsus lisada eraldi paragrahv, mis selgitab, mis on nõusolek, on väga tähtis. Inimestele peab olema arusaadav, et nõusolek:
- peab olema vabatahtlik, mitte surve all välja pigistatud;
- peab olema teadlik – inimene saab aru, milleks ta nõusoleku annab;
- peab olema konkreetne (ühele teole antud „jah“ ei tähenda igavest „jah“ kõigele ja alati);
- võib iga hetk lõppeda – inimene võib poole pealt ümber mõelda.
Seaduse jõustumise edasilükkamine näitab, et poliitikud tajuvad teema tundlikkust. Ühelt poolt on soov kiiresti kaitset parandada, teiselt poolt kardetakse, et liiga kiiruga tehtud tekst võib hakata kohtutes segadust tekitama. Näiteks: kuidas hinnata olukordi, kus pooled on alkoholi tarvitanud; kuidas vaadata suhteid, kus on pikaaegne partnerlus, kuid üks kord ületatakse piire; kuidas vältida seda, et seadust ei kuritarvitataks pahatahtlike süüdistuste esitamiseks. Kõik see vajab väga täpset sõnastust.
Eestile on see kuum teema laiemas mõttes ka väärtusküsimus: kas me ütleme ühiskonnana selgelt välja, et inimese keha kuulub talle, mitte kellelegi teisele – ka mitte partnerile, abikaasale ega „heale tuttavale“. Nõusolekuseadus ei lahenda kõiki probleeme, kuid see annab ohvritele tugevama signaali: sinu kogemus on tõsiseltvõetav ning riik seisab sinu poolel. Samal ajal paneb see vastutust juurde kõigile – tuleb harjuda selgelt küsima, arvestama partneri piiridega ja loobuma siis, kui teine ei soovi.
2. KUUM TEEMA – EESTI POLIITIKA
**Kristen Michal: mina eelistan näha presidendina naist**
Lühikirjeldus: Peaminister Kristen Michal ütles, et Reformierakond uut presidenti ise üles ei sea ning tema isiklik soov oleks näha Eesti presidendina naist.
**Laiendatud kommentaar**
Jutt presidendivalimisest käib juba enne ametlikku protsessi. Michali sõnumil on mitu kihti. Esiteks: Reformierakond, olles valitsuspartei ja andes peaministri, ei taha enda kandidaati peale suruda. See on poliitiline signaal, et „me ei taha kõike enda kätte võtta“. Sellega püütakse vähendada teiste erakondade umbusku ja luua muljet, et otsitakse laiapõhjalist, üleerakondlikku kandidaati.
Teiseks, Michali eelistus näha presidendina naist on osa laiemast arutelust, kuidas näeb välja Eesti esinduslikes ametites sooline tasakaal. Meil on olnud naispresident (Kersti Kaljulaid), kuid üldpilt tipptasemel poliitikas ja juhtimises on ikka pigem meeste poole kaldu. Kui peaminister ütleb avalikult, et tema eelistus on naine, paneb see teised erakonnad ja avalikkuse samuti mõtlema: kas me otsime lihtsalt „tuttavat kogenud meest“, või otsime põhimõtteliselt erinevaid kandidaate, ka naisi, kes võiksid Eesti kuvandit ja arusaamu juhist muuta.
Samas ei tähenda see, et automaatselt valitakse ükskõik milline naine. Ühiskond ootab ikkagi sisulist pädevust: rahvusvaheline kogemus, oskus rääkida keerulistel teemadel (julgeolek, rahandus, sotsiaalne ebavõrdsus), neutraalne positsioon parteipoliitika suhtes ja usaldusväärsus eri elanikkonnagruppide silmis.
Eesti jaoks on presidendivalimine alati poliitiline test: kas erakonnad suudavad tõesti milleski kokku leppida, või muutub protsess taas avalikuks kemplemiseks, mis kahjustab nii kandidaate kui ka institutsiooni usaldust. Michali varajane sõnum loob raami: Reform ei suru „oma inimest“, otsitakse kompromissi ja võimalusel naist. Nüüd on küsimus, kas teised erakonnad võtavad seda pakkumisena arutelule või loevad seda peeneks poliitteatriks. Kuum teema seisneb siin selles, kuidas jagada võimu nii, et avalikkus ei tunneks, et „kõik on juba kabinettides ära otsustatud“.
3. KUUM TEEMA – EESTI MAJANDUS JA TEHISARU
**Miljonid eurod: Pakosta avab tehisaru kasutusele võtmiseks rahakraani**
Lühikirjeldus: Justiits- ja digiministeerium suunab mitu miljonit eurot, et tuua tehisaru lahendused riigiasutustesse ja omavalitsustesse.
**Laiendatud kommentaar**
Tehisaru (tehisintellekt) pole enam tuleviku ulme, vaid praktiline tööriist. Kui riik paneb sellesse korraga mitu miljonit, tähendab see, et Eesti tahab olla väike, aga väga nutikas riik. Raha läheb tõenäoliselt mitmesse kohta: dokumentide automatiseerimine, ametlike tekstide koostamine, analüütika (näiteks abirahataotluste või kohtupraktika läbivaatamine), teenuste personaliseerimine ning võib-olla ka masintõlge ja juturobotid.
Tavainimesele tähendab see seda, et suhtlus riigiga peaks muutuma kiiremaks ja mugavamaks. Näiteks:
- ametlikke vorme täidetakse osaliselt automaatselt;
- lihtsaid küsimusi saab lahendada ööpäevaringselt juturoboti abil;
- otsused võiksid tulla kiiremini, sest ametnik ei pea tegema nii palju käsitööd.
Samas on siin mitmeid riske, mida mustvalge raha jagamine ise ei lahenda. Esiteks andmekaitse: riigil on tohutult tundlikku infot (terviseandmed, maksud, sotsiaaltoetused). Kui tehisaru mudeleid koolitatakse päris andmete peal, peab väga selge olema, kes ligi pääseb ja mida süsteem „meelde jätab“. Teiseks läbipaistvus: kui otsuse ettevalmistamisel kasutab ametnik tehisaru, peab inimesele olema arusaadav, kust mingi soovitus või otsus tuli. „Must kast“ („AI ütles nii, aga miks, ei tea“) ei sobi õigusriigile.
Kolmandaks mõju tööturule. Tehisaru võib vabastada ametnike aega rutiinsest tööst ja võimaldada neil tegelda sisuliste juhtumitega. Aga osa töökohti võib muutuda või kaduda – näiteks lihtsama asjaajamise rollid. See tekitab vajaduse ümberõppeks ja teistsugusteks oskusteks (andmeoskused, kriitiline mõtlemine, tehnoloogia kasutamise oskus).
Neljandaks on küsimus kvaliteedis. Kui projektid tehakse „toetuse pärast“, võib juhtuda, et ostetakse palju kalleid lahendusi, mis päriselus kasutajatele tülikad on või riiulile tolmama jäävad. Et raha päriselt kasu annaks, peab kaasama nii IT-spetsialiste kui ka eesliini töötajaid ja kodanikke, kes ütleksid, mis on tegelikud valupunktid. Eesti maine „e-riigina“ on juba tugev; kuum küsimus on nüüd, kas see uus tehisaru-lainetus parandab päriselt inimeste elu või sünnib ainult uhkeid pressiteateid.
4. KUUM TEEMA – ÜHISKOND JA TERVISHOID
**Minister Joller annab terviseametile suuremad hoovad pseudoteadust viljelevate arstide ohjamiseks**
Lühikirjeldus: Sotsiaalminister Karmen Joller tahab seadust muuta nii, et terviseamet saaks kiiremini sekkuda arstide puhul, kes levitavad pseudoteadust, soovitavad loobuda ravimitest või töötavad joobes.
**Laiendatud kommentaar**
See teema puudutab otseselt usaldust tervishoius. Kirjeldatud juhtumid – arst, kes käsib jätta ravimid ära ja juua ainult teed, või arst, kes ravib homöopaatiliste terakestega raskete haiguste puhul, või keegi, kes tuleb joobes tööle – on äärmuslikud. Aga just äärmuslood näitavad, kuidas süsteem praegu lonkab: ametkonnal pole piisavalt kiireid ja tugevaid hoobasid, et selliseid arste ohjeldada või peatada.
Jolleri soov on muuta seadust nii, et:
- Terviseamet saaks ajutiselt peatada arsti tegevuse juba uurimise ajal, kui kahju risk on suur.
- „Pseudoteaduslik“ tegevus – see tähendab ravivõtted, millel pole teaduslikku tõestust ja mis võivad asendada toimiva ravi – oleks selgelt käsitletud rikkumisena.
- Võimalik oleks kiiremini reageerida korduvatele rikkumistele (nt pidev joobes tööle ilmumine).
Lihtsas keeles: eesmärk on kaitsta patsiente, et keegi ei kaotaks tervist või elu sellepärast, et arst ajab segi isiklikud uskumused ja teaduspõhise ravi. Eestis on viimastel aastatel olnud suur vaktsiinide ja „looduslike imeravimite“ ümberkäiv vaidlus, eriti pandeemia ajal. Osa arste on avalikult rääkinud vastu rahvusvahelistele ravijuhistele, levitanud valeinfot või pakkunud küsitavaid „alternatiivravimeid“. Seni on olnud raske tõmmata piiri sõnavabaduse ja patsiendi kahjustamise vahel.
Samas on see ka tundlik teema arstide jaoks, sest nad kardavad, et iga ebapopulaarne arvamus või eriarvamus võib tuua karistuse. Siit tulebki vajadus väga täpsete kriteeriumide järele: mis hetkest alates on tegu pseudoteadusega, mitte teadusliku vaidlusega? Kas näiteks uus, veel mitte laialt kasutusel meetod on kohe keelatud või mitte?
Ühiskonna jaoks on see kuum teema, sest usaldus arsti vastu on väga tugev emotsionaalne suhe. Kui tekib tunne, et osa arste „toimetab omas alternatiivmaailmas“, siis võivad patsiendid hakata hoiduma ka täiesti korralikust ravist. Jolleri kavandatud tugevamad hoovad on katse öelda: arst on vaba mõtlema, aga ta ei tohi panna patsiendi tervist löögi alla ega müüa talle udu kui teadust. Kui seadusemuudatus tehakse targalt, aitab see kaitsta nii patsiente kui ka neid arste, kes töötavad ausalt ja teaduspõhiselt.
5. KUUM TEEMA – MAJANDUS JA INFLATSIOONIRISKID
**Donald Trump soovib kaotada bensiinimaksu**
Lühikirjeldus: USA president Donald Trump teatas, et kavatseb peatada riikliku bensiinimaksu, et leevendada kütusehinna järsku tõusu, mille on põhjustanud Iraani sõda.
**Laiendatud kommentaar**
Kuigi see otsus puudutab otseselt USA-d, on selle mõju globaalsele majandusele suur ja jõuab ringiga ka Eestisse. Iraani sõda on juba praegu tõstnud nafta ja kütuse hindu. Kui üks maailma suurimaid majandusi püüab hinnatõusu vastu võidelda maksude vähendamisega, saadab see turule selge sõnumi: poliitikud on valmis tegema suuri samme, et hoida kodanikud rahul, isegi kui see kahjustab riigi eelarvet.
Bensiinimaksu ajutine kaotamine teeb tanklas hinna lühemas plaanis madalamaks. Inimeste rahakotis tundub see hea – nii ettevõtted kui ka leibkonnad saavad hingamisruumi. Kuid pikemas plaanis on mitu probleemi:
- Riigieelarve auk: kütuseaktsiisid ja -maksud on paljudes riikides suur tuluallikas. Kui see tulu ära kaob, tuleb kas mõni muu maks tõsta, võlga võtta või kulusid kärpida (nt haridus, tervishoid, kaitse).
- Vale signaal tarbijale: odavam kütus julgustab rohkem sõitma ja raskendab energiasäästu ning rohepööret. Sisuliselt toetatakse taas fossiilkütuste tarbimist hetkel, mil kliimaküsimused on niigi teravad.
- Turusignaalide segamine: kui valitsused igal kriisil hindade tõusu „kinni lapivad“, ei teki ettevõtetel ega inimestel motivatsiooni otsida püsivalt energiasäästlikumaid lahendusi (ühistransport, elektriautod, energiatõhusus).
Eestile annab see kuum teema mitu õppetundi. Esiteks näeme, kui haavatav on kogu maailm ühe piirkondliku sõja tõttu. Iraan ja Hormuzi väin on ülemaailmse naftakaubanduse sõlmpunkt. Kui seal midagi juhtub, mõjutab see ka Eesti kütusehindu ja läbi selle kõike muud (transport, toidu hind, elektri tootmine). Teiseks näeme, et „lihtsad lahendused“ (nagu maksude ajutine vähendamine) võivad rahvast lühiajaliselt rahustada, aga pikas plaanis lükatakse probleemi edasi. Sama arutelu käib meil Eestis erinevate aktsiiside ja käibemaksu üle.
Kui poliitikud harjuvad iga kriisi ajal maksudega „tuld kustutama“, võib rahvas hakata seda pidama normaalseks ja ootama, et riik kompenseerib iga hinnatõusu. See on ohtlik tee, sest lõpuks ei jätku eelarves lihtsalt raha. Euroopa kütusekriisist ja Varude Keskuse konverentsist kirjutatud reportaaž näitab, et ka siin on osa probleemist „kodukootud“ – poliitiliste otsustega on pikka aega lükatud edasi ebamugavaid muudatusi (näiteks varude hoidmise reeglid, rafineerimiste võimekus, tarneahelate mitmekesistamine).
Trumpi samm on seega osa laiemast mustrist: energiakriisid ja sõjad panevad valitsusi tegema populaarseid, aga pikemas perspektiivis riskantseid otsuseid. Eesti jaoks tähendab see, et peame oma energiapoliitikas olema vähem sõltuv globaalsest naftaturust ja rohkem valmis lühiajalisteks hinnahüpeteks, ilma et iga kord peaksime maksusüsteemi ümber kirjutama.