Päevakajalised Teemad ja ülevaade: 07.07.2026
1. Majandus: Odavpakkide maksustamine muudab e-ostlemist
Lühikirjeldus:
Alates juulist lisandub Euroopa Liidust väljaspool asuvatest e-poodidest (Temu, Shein, AliExpress, USA, ÜK jms) tellitud pakkidele uus 3-eurone tollimaks iga kaubapositsiooni kohta. See teeb odavad pisitellimused märgatavalt kallimaks.
Laiendatud kommentaar:
See otsus puudutab väga paljusid Eesti inimesi, sest odavate e-poodide kasutamine on igapäevane harjumus. Seni sai Hiinast või mujalt väikseid asju tellida pea „maksudeta“ – mõni euro siit-sealt. Nüüd tuleb iga eraldi kaubaartikli eest maksta 3 eurot tollimaksu.
Mida see lihtsas keeles tähendab: kui tellid näiteks Temust neli odavat eset, igaüks hinnaga 2–3 eurot, lisandub arvele 4 × 3 = 12 eurot tollimaksu. Sageli muutub pakk seetõttu kallimaks kui sama asi Eesti poest.
Miks seda tehakse:
- riik tahab, et maksud laekuksid rohkem siia, mitte odavpoodide riikidesse;
- püütakse võrdsustada Eesti ja EL-i kaupluste konkurentsi – kohalik pood peab kõiki makse nagunii maksma;
- samuti püüab EL piirata ületarbimist ja mõttetut „prahti“, mida odavpoodidest ostetakse lihtsalt madala hinna pärast.
Inimese vaates on see aga järsk muutus. Paljud tunnevad, et riik trahvib vaesemaid, kes ongi harjunud odavpoode kasutama, ja et tegu on järjekordse hinnatõusuga ajal, mil niigi on kõik kallis.
Samas kokkuvõttes võib see meile pikas plaanis ka kasulik olla:
- rohkem raha jääb siia (maksude näol);
- inimesed mõtlevad rohkem läbi, mida nad tegelikult vajavad;
- kohalikud väikepoed ja Eesti e-poed saavad parema võimaluse ellu jääda.
Oluline on, et riik seda inimestele selgelt lahti seletaks ja aitaks harjuda uue korraga. Vastasel juhul jääb tunne, et „lihtsalt võetakse veel üks maks juurde“, kuigi taust on tegelikult laiem – kogu EL üritab oma turgu ja tootjaid kaitsta.
2. Riigikaitse ja julgeolek: Eesti roll Ukrainas kasvab, NATO idatiib tugevneb
Lühikirjeldus:
Talvel toimub Tallinnas suur Ukraina ülesehitamise konverents. Samal ajal muudab NATO Balti õhuturbemissiooni õhukaitsemissiooniks ning Eesti kulutab jätkuvalt väga palju raha riigikaitsesse – 769 eurot inimese kohta ja 3,42% SKP-st.
Laiendatud kommentaar:
Eesti on sõja tõttu Ukrainas sattunud olukorda, kus peame korraga tegema kahte asja:
1) hoidma enda kaitset väga tugeval tasemel;
2) aitama Ukrainal vastu pidada ja end tulevikuks üles ehitada.
Tallinnas toimuv Ukraina ülesehitamise konverents on sümboolne ja praktiline korraga. Sümboolne, sest näitab, et Eesti on väikse riigina muutunud Ukrainat puudutavates küsimustes oluliseks korraldajaks. Praktiline, sest konverents toob siia maailma poliitikud, investorid ja organisatsioonid, kes hakkavad arutama miljardeid eurosid puudutavaid projekte: teed, taristu, koolid, haiglad, energeetika.
See tähendab:
- Eestil on võimalus saada Ukraina taastamisesse oma ettevõtteid ja spetsialiste;
- Tallinn saab maine mõttes „suure mängija“ staatust – seda mäletatakse kaua;
- samal ajal tõuseb vastutus: tuleb tagada turvalisus, korraldus ja diplomaatiline tasakaal.
NATO otsus muuta Balti õhuturbemissioon õhukaitsemissiooniks tähendab, et siia ei tulda enam lihtsalt „valvama“, vaid vajadusel ka päriselt kaitsma – koos relvade ja vastutusega. Türgi lennukid ja muu liitlasabi näitavad, et idatiiba võetakse tõsiselt.
Numbrid, mis võivad muidu lihtsalt mööda minna – 769 eurot inimese kohta ja 3,42% SKP-st – räägivad tegelikult selget keelt:
- Eesti kulutab kaitsele palju rohkem kui enamik NATO riike;
- meie loogika on lihtne: parem maksta nüüd rohkem kaitse eest, kui hiljem maksta sõja ja kahjude eest.
Tavaelus tähendab see, et osa raha, mis võiks minna näiteks teede, õpetajate või arstide palkadeks, läheb tankide, radarite ja laskemoona alla. See tekitab sisemisi vaidlusi, aga Ukraina sõda näitab valusalt, mis juhtub siis, kui kaitsele liiga vähe kulutada.
Eesti peab nüüd väga selgelt rahvale seletama: miks me seda raha paneme, mis me vastu saame (liitlaste kaitse, heidutus), ja kuidas tasakaalu hoida, et sotsiaalvaldkond ja haridus päris vaeslapseks ei jääks.
3. Sisepoliitika ja õigussüsteem: pinged tervishoius ja kirikus, fookuses õigusriik
Lühikirjeldus:
Sotsiaalministeerium kritiseerib Lääne-Tallinna keskhaigla juhte naistekliiniku juhi ootamatu vallandamise pärast. Siseministeerium annab omakorda Eesti Õigeusu Kirikule ja teistele usulistele ühendustele kuus kuud, et oma tegevus seadusega kooskõlla viia.
Laiendatud kommentaar:
Need kaks lugu tunduvad esmapilgul erinevad, kuid tegelikult räägivad samast asjast: kuidas riik korraldab meie ühiseid eluvaldkondi – tervishoidu ja usuelu – nii, et see oleks õiglane ja läbipaistev.
LTKH naistekliiniku juhi Piret Veeruse ootamatu vallandamine pani sotsiaalministeeriumi sekkuma. Riigi sõnum haiglale on lihtsas keeles selline:
- te ei saa nii tähtsat juhti maha võtta ilma selge selgituseta;
- see jätab mulje, et meditsiinis tehakse otsuseid „tagatoas“;
- selline samm saadab arstidele ja patsientidele väga halva signaali – et head arstid võivad iga hetk töö kaotada, kui nad kellelegi ette jäävad.
Tervishoid on usalduse peal toimiv valdkond. Kui arstid tunnevad hirmu ja patsiendid ei tea, kas haigla juhid tegutsevad ausalt, kannatab kogu süsteem. Ministeeriumi avalik kriitika näitab, et riik püüab siin usaldust kaitsta – see on oluline sõnum kõigile, kes haiglate juhtimises osalevad.
Teine teema on õigeusu kirik ja teised usulised ühendused. Kirikutes ja kogudustes on aastaid tegutsetud vanade harjumuste järgi, nüüd on seadused muutunud:
- riik tahab, et kõik usulised ühendused järgiksid ühtset raamistikku (näiteks juhatuse kord, aruandlus, seosed välisriikidega);
- õigeusu kirikule ja teistele anti kuus kuud, et oma paberid ja tegevus korda teha.
Lihtsas keeles: mitte keegi ei keela inimestel uskuda või kirikus käia. Riik tahab lihtsalt olla kindel, et suured kirikud ei oleks hall ala, kus võib toimuda rahapesu, välisriigi mõjuagentide töö või muu seadusevastane.
Mõlemas loos on võtmesõna „õigusriik“ – reeglid kehtivad kõigile, ka suurtele haiglatele ja kirikutele. Samas peab riik väga hoolikalt hoidma piiri:
- tervishoius ei tohi poliitikud hakata arstidele ette kirjutama meditsiinilisi otsuseid;
- kiriku puhul ei tohi riik sekkuda usku ennast, vaid ainult vormi ja juriidikasse.
Eestile on siin oluline õppetund: läbipaistvus ei ole ainult ilus sõna, vaid päris elus vajalik, et inimesed tunneksid end turvaliselt nii arsti juures kui ka kirikus.
4. Majandus ja energia: Eestis avati ülivõimas akupark
Lühikirjeldus:
Arukülas alustas tööd 100-megavatine akupark Hertz 2. Koos Kiisal veebruaris avatud sõsarpargiga katab see suure osa Eesti elektri salvestamise vajadusest ja aitab elektrivõrku stabiliseerida.
Laiendatud kommentaar:
Akupark kõlab keeruliselt, aga mõte on väga lihtne:
- kui elektrit toodetakse hetkel palju (näiteks tuul puhub või päike paistab), pannakse ülejääk „akusse“;
- kui tootmist on vähe (tuult pole, on pime, aga tarbimine suur), võetakse elekter akust välja.
Niimoodi saab:
- vältida suuri hinnakõikumisi börsil;
- vähendada vajadust käivitada kiiresti kalleid varugeneraatoreid;
- muuta kogu süsteemi stabiilsemaks ja vähem sõltuvaks fossiilkütustest.
Eesti jaoks on see suur samm rohepöörde suunas – mitte ainult jutt, vaid päris rajatis, mis töötab. Akupargid on eriti olulised tuule- ja päikeseenergia puhul, sest need allikad on kõikuvad: kord on üle, kord on puudu. Ilma salvestuseta on roheenergia osakaalu suurendamine väga keeruline.
Tavainimese jaoks ei pruugi see tähendada kohe väiksemat elektriarvet, aga:
- pikemas plaanis aitab selline salvestus hoida hinnad stabiilsemad;
- vähendab riski, et mõne tehnilise rikke tõttu tuleb suuri katkestusi;
- annab Eestile rohkem energiasõltumatust – me ei pea nii palju ostma naabritelt tipptundidel.
Samas on oluline ausalt rääkida ka riskidest:
- suured akupargid on kallid investeeringud, mille tasuvus sõltub turureeglitest;
- kui turukeskkond muutub, võib investoritel tekkida surve riigilt soodustusi nõuda;
- samuti tuleb hoolikalt jälgida ohutust ja keskkonnamõju (suur hulk akusid, tuleohutus jms).
Kokkuvõttes näitab Aruküla akupark, et Eesti ei ole energiapöördes ainult „järele lohiseja“, vaid suudab rajada kaasaegset taristut, mida mujal maailmas alles planeeritakse või katsetatakse. See tugevdab ka meie mainet tehnoloogiliselt nutika riigina.
5. Ühiskond ja tervis: hinnatõusu hingetõmbepaus, kuid surve ei kao
Lühikirjeldus:
Statistikaameti järgi langes tarbijahinnaindeks juunis võrreldes maiga 0,5% ja tõusis aastaga 2,3%. Nii väikest hinnatõusu oli viimati 2021. aasta kevadel – räägitakse justkui „hingetõmbepausist“ hinnatõusus.
Laiendatud kommentaar:
Inimese jaoks on oluline lihtne küsimus: kas elu läheb odavamaks või kallimaks? Numbrid ütlevad:
- võrreldes eelmise kuuga läks keskmine ostukorv veidi odavamaks;
- võrreldes eelmise aastaga on hinnad siiski umbes 2,3% kallimad;
- kaubad on aastaga tõusnud 1%, teenused aga 4,2%.
See tähendab, et „päris elu“ ei lähe veel odavaks, aga hinnatõus on aeglasem kui viimastel aastatel, mil paljud said šoki – elekter, toit, üür, kütus, kõik läks korraga väga kalliks.
Mida see ühiskonnale tähendab:
- palgakasv jõuab aeglasema hinnatõusu korral lõpuks rohkem järele;
- inimesed saavad veidi rahulikumalt planeerida suuri oste (auto, kodu remont), kui tunnevad, et homme ei teki uut järsku hinnahüpet;
- ettevõtjad näevad, et tarbija ei ole enam nii pingul ja võib taas natuke rohkem kulutada.
Samas on oluline aru saada, et „hingetõmbepaus“ ei tähenda hindade langemist tagasi endisele tasemele. See tähendab lihtsalt, et kallinemine on aeglasem. Paljude inimeste jaoks, kelle sissetulek ei ole viimastel aastatel eriti tõusnud, on hinnatase juba praegu liiga kõrge:
- need, kes said viimased aastad hakkama vaid sääste süües, ei tunne end nüüd üleöö paremini;
- eriti keeruline on neil, kellel on suur kodulaen, kõrge üür või väike pension.
Samal ajal lisanduvad muud kulud, nagu uued maksud odavpakkidele ja võimalikud muutused üüriturul (Pakosta plaan karmistada üürireegleid). See kõik tähendab, et inimese rahakotil on surve jätkuvalt olemas, lihtsalt inflatsioon ei lisa enam nii suurt lisaraskust otsa.
Riigi ülesanne on nüüd kasutada seda rahulikumat aega targalt:
- aidata haavatavamaid rühmi (pensionärid, väikse sissetulekuga pered);
- teha ära struktuursed muutused (energiapööre, eluasemepoliitika, tervishoiu rahastus), mis muidu hinnatõusu ajal oleksid veel valusamad;
- selgitada inimestele ausalt, et „kriis ei ole küll täitsa läbi“, aga kõige hullem hinnatormi faas on praegu möödas – ja nüüd tuleb otsustada, millist Eestit me seejärel ehitame.
Lühikirjeldus:
Alates juulist lisandub Euroopa Liidust väljaspool asuvatest e-poodidest (Temu, Shein, AliExpress, USA, ÜK jms) tellitud pakkidele uus 3-eurone tollimaks iga kaubapositsiooni kohta. See teeb odavad pisitellimused märgatavalt kallimaks.
Laiendatud kommentaar:
See otsus puudutab väga paljusid Eesti inimesi, sest odavate e-poodide kasutamine on igapäevane harjumus. Seni sai Hiinast või mujalt väikseid asju tellida pea „maksudeta“ – mõni euro siit-sealt. Nüüd tuleb iga eraldi kaubaartikli eest maksta 3 eurot tollimaksu.
Mida see lihtsas keeles tähendab: kui tellid näiteks Temust neli odavat eset, igaüks hinnaga 2–3 eurot, lisandub arvele 4 × 3 = 12 eurot tollimaksu. Sageli muutub pakk seetõttu kallimaks kui sama asi Eesti poest.
Miks seda tehakse:
- riik tahab, et maksud laekuksid rohkem siia, mitte odavpoodide riikidesse;
- püütakse võrdsustada Eesti ja EL-i kaupluste konkurentsi – kohalik pood peab kõiki makse nagunii maksma;
- samuti püüab EL piirata ületarbimist ja mõttetut „prahti“, mida odavpoodidest ostetakse lihtsalt madala hinna pärast.
Inimese vaates on see aga järsk muutus. Paljud tunnevad, et riik trahvib vaesemaid, kes ongi harjunud odavpoode kasutama, ja et tegu on järjekordse hinnatõusuga ajal, mil niigi on kõik kallis.
Samas kokkuvõttes võib see meile pikas plaanis ka kasulik olla:
- rohkem raha jääb siia (maksude näol);
- inimesed mõtlevad rohkem läbi, mida nad tegelikult vajavad;
- kohalikud väikepoed ja Eesti e-poed saavad parema võimaluse ellu jääda.
Oluline on, et riik seda inimestele selgelt lahti seletaks ja aitaks harjuda uue korraga. Vastasel juhul jääb tunne, et „lihtsalt võetakse veel üks maks juurde“, kuigi taust on tegelikult laiem – kogu EL üritab oma turgu ja tootjaid kaitsta.
2. Riigikaitse ja julgeolek: Eesti roll Ukrainas kasvab, NATO idatiib tugevneb
Lühikirjeldus:
Talvel toimub Tallinnas suur Ukraina ülesehitamise konverents. Samal ajal muudab NATO Balti õhuturbemissiooni õhukaitsemissiooniks ning Eesti kulutab jätkuvalt väga palju raha riigikaitsesse – 769 eurot inimese kohta ja 3,42% SKP-st.
Laiendatud kommentaar:
Eesti on sõja tõttu Ukrainas sattunud olukorda, kus peame korraga tegema kahte asja:
1) hoidma enda kaitset väga tugeval tasemel;
2) aitama Ukrainal vastu pidada ja end tulevikuks üles ehitada.
Tallinnas toimuv Ukraina ülesehitamise konverents on sümboolne ja praktiline korraga. Sümboolne, sest näitab, et Eesti on väikse riigina muutunud Ukrainat puudutavates küsimustes oluliseks korraldajaks. Praktiline, sest konverents toob siia maailma poliitikud, investorid ja organisatsioonid, kes hakkavad arutama miljardeid eurosid puudutavaid projekte: teed, taristu, koolid, haiglad, energeetika.
See tähendab:
- Eestil on võimalus saada Ukraina taastamisesse oma ettevõtteid ja spetsialiste;
- Tallinn saab maine mõttes „suure mängija“ staatust – seda mäletatakse kaua;
- samal ajal tõuseb vastutus: tuleb tagada turvalisus, korraldus ja diplomaatiline tasakaal.
NATO otsus muuta Balti õhuturbemissioon õhukaitsemissiooniks tähendab, et siia ei tulda enam lihtsalt „valvama“, vaid vajadusel ka päriselt kaitsma – koos relvade ja vastutusega. Türgi lennukid ja muu liitlasabi näitavad, et idatiiba võetakse tõsiselt.
Numbrid, mis võivad muidu lihtsalt mööda minna – 769 eurot inimese kohta ja 3,42% SKP-st – räägivad tegelikult selget keelt:
- Eesti kulutab kaitsele palju rohkem kui enamik NATO riike;
- meie loogika on lihtne: parem maksta nüüd rohkem kaitse eest, kui hiljem maksta sõja ja kahjude eest.
Tavaelus tähendab see, et osa raha, mis võiks minna näiteks teede, õpetajate või arstide palkadeks, läheb tankide, radarite ja laskemoona alla. See tekitab sisemisi vaidlusi, aga Ukraina sõda näitab valusalt, mis juhtub siis, kui kaitsele liiga vähe kulutada.
Eesti peab nüüd väga selgelt rahvale seletama: miks me seda raha paneme, mis me vastu saame (liitlaste kaitse, heidutus), ja kuidas tasakaalu hoida, et sotsiaalvaldkond ja haridus päris vaeslapseks ei jääks.
3. Sisepoliitika ja õigussüsteem: pinged tervishoius ja kirikus, fookuses õigusriik
Lühikirjeldus:
Sotsiaalministeerium kritiseerib Lääne-Tallinna keskhaigla juhte naistekliiniku juhi ootamatu vallandamise pärast. Siseministeerium annab omakorda Eesti Õigeusu Kirikule ja teistele usulistele ühendustele kuus kuud, et oma tegevus seadusega kooskõlla viia.
Laiendatud kommentaar:
Need kaks lugu tunduvad esmapilgul erinevad, kuid tegelikult räägivad samast asjast: kuidas riik korraldab meie ühiseid eluvaldkondi – tervishoidu ja usuelu – nii, et see oleks õiglane ja läbipaistev.
LTKH naistekliiniku juhi Piret Veeruse ootamatu vallandamine pani sotsiaalministeeriumi sekkuma. Riigi sõnum haiglale on lihtsas keeles selline:
- te ei saa nii tähtsat juhti maha võtta ilma selge selgituseta;
- see jätab mulje, et meditsiinis tehakse otsuseid „tagatoas“;
- selline samm saadab arstidele ja patsientidele väga halva signaali – et head arstid võivad iga hetk töö kaotada, kui nad kellelegi ette jäävad.
Tervishoid on usalduse peal toimiv valdkond. Kui arstid tunnevad hirmu ja patsiendid ei tea, kas haigla juhid tegutsevad ausalt, kannatab kogu süsteem. Ministeeriumi avalik kriitika näitab, et riik püüab siin usaldust kaitsta – see on oluline sõnum kõigile, kes haiglate juhtimises osalevad.
Teine teema on õigeusu kirik ja teised usulised ühendused. Kirikutes ja kogudustes on aastaid tegutsetud vanade harjumuste järgi, nüüd on seadused muutunud:
- riik tahab, et kõik usulised ühendused järgiksid ühtset raamistikku (näiteks juhatuse kord, aruandlus, seosed välisriikidega);
- õigeusu kirikule ja teistele anti kuus kuud, et oma paberid ja tegevus korda teha.
Lihtsas keeles: mitte keegi ei keela inimestel uskuda või kirikus käia. Riik tahab lihtsalt olla kindel, et suured kirikud ei oleks hall ala, kus võib toimuda rahapesu, välisriigi mõjuagentide töö või muu seadusevastane.
Mõlemas loos on võtmesõna „õigusriik“ – reeglid kehtivad kõigile, ka suurtele haiglatele ja kirikutele. Samas peab riik väga hoolikalt hoidma piiri:
- tervishoius ei tohi poliitikud hakata arstidele ette kirjutama meditsiinilisi otsuseid;
- kiriku puhul ei tohi riik sekkuda usku ennast, vaid ainult vormi ja juriidikasse.
Eestile on siin oluline õppetund: läbipaistvus ei ole ainult ilus sõna, vaid päris elus vajalik, et inimesed tunneksid end turvaliselt nii arsti juures kui ka kirikus.
4. Majandus ja energia: Eestis avati ülivõimas akupark
Lühikirjeldus:
Arukülas alustas tööd 100-megavatine akupark Hertz 2. Koos Kiisal veebruaris avatud sõsarpargiga katab see suure osa Eesti elektri salvestamise vajadusest ja aitab elektrivõrku stabiliseerida.
Laiendatud kommentaar:
Akupark kõlab keeruliselt, aga mõte on väga lihtne:
- kui elektrit toodetakse hetkel palju (näiteks tuul puhub või päike paistab), pannakse ülejääk „akusse“;
- kui tootmist on vähe (tuult pole, on pime, aga tarbimine suur), võetakse elekter akust välja.
Niimoodi saab:
- vältida suuri hinnakõikumisi börsil;
- vähendada vajadust käivitada kiiresti kalleid varugeneraatoreid;
- muuta kogu süsteemi stabiilsemaks ja vähem sõltuvaks fossiilkütustest.
Eesti jaoks on see suur samm rohepöörde suunas – mitte ainult jutt, vaid päris rajatis, mis töötab. Akupargid on eriti olulised tuule- ja päikeseenergia puhul, sest need allikad on kõikuvad: kord on üle, kord on puudu. Ilma salvestuseta on roheenergia osakaalu suurendamine väga keeruline.
Tavainimese jaoks ei pruugi see tähendada kohe väiksemat elektriarvet, aga:
- pikemas plaanis aitab selline salvestus hoida hinnad stabiilsemad;
- vähendab riski, et mõne tehnilise rikke tõttu tuleb suuri katkestusi;
- annab Eestile rohkem energiasõltumatust – me ei pea nii palju ostma naabritelt tipptundidel.
Samas on oluline ausalt rääkida ka riskidest:
- suured akupargid on kallid investeeringud, mille tasuvus sõltub turureeglitest;
- kui turukeskkond muutub, võib investoritel tekkida surve riigilt soodustusi nõuda;
- samuti tuleb hoolikalt jälgida ohutust ja keskkonnamõju (suur hulk akusid, tuleohutus jms).
Kokkuvõttes näitab Aruküla akupark, et Eesti ei ole energiapöördes ainult „järele lohiseja“, vaid suudab rajada kaasaegset taristut, mida mujal maailmas alles planeeritakse või katsetatakse. See tugevdab ka meie mainet tehnoloogiliselt nutika riigina.
5. Ühiskond ja tervis: hinnatõusu hingetõmbepaus, kuid surve ei kao
Lühikirjeldus:
Statistikaameti järgi langes tarbijahinnaindeks juunis võrreldes maiga 0,5% ja tõusis aastaga 2,3%. Nii väikest hinnatõusu oli viimati 2021. aasta kevadel – räägitakse justkui „hingetõmbepausist“ hinnatõusus.
Laiendatud kommentaar:
Inimese jaoks on oluline lihtne küsimus: kas elu läheb odavamaks või kallimaks? Numbrid ütlevad:
- võrreldes eelmise kuuga läks keskmine ostukorv veidi odavamaks;
- võrreldes eelmise aastaga on hinnad siiski umbes 2,3% kallimad;
- kaubad on aastaga tõusnud 1%, teenused aga 4,2%.
See tähendab, et „päris elu“ ei lähe veel odavaks, aga hinnatõus on aeglasem kui viimastel aastatel, mil paljud said šoki – elekter, toit, üür, kütus, kõik läks korraga väga kalliks.
Mida see ühiskonnale tähendab:
- palgakasv jõuab aeglasema hinnatõusu korral lõpuks rohkem järele;
- inimesed saavad veidi rahulikumalt planeerida suuri oste (auto, kodu remont), kui tunnevad, et homme ei teki uut järsku hinnahüpet;
- ettevõtjad näevad, et tarbija ei ole enam nii pingul ja võib taas natuke rohkem kulutada.
Samas on oluline aru saada, et „hingetõmbepaus“ ei tähenda hindade langemist tagasi endisele tasemele. See tähendab lihtsalt, et kallinemine on aeglasem. Paljude inimeste jaoks, kelle sissetulek ei ole viimastel aastatel eriti tõusnud, on hinnatase juba praegu liiga kõrge:
- need, kes said viimased aastad hakkama vaid sääste süües, ei tunne end nüüd üleöö paremini;
- eriti keeruline on neil, kellel on suur kodulaen, kõrge üür või väike pension.
Samal ajal lisanduvad muud kulud, nagu uued maksud odavpakkidele ja võimalikud muutused üüriturul (Pakosta plaan karmistada üürireegleid). See kõik tähendab, et inimese rahakotil on surve jätkuvalt olemas, lihtsalt inflatsioon ei lisa enam nii suurt lisaraskust otsa.
Riigi ülesanne on nüüd kasutada seda rahulikumat aega targalt:
- aidata haavatavamaid rühmi (pensionärid, väikse sissetulekuga pered);
- teha ära struktuursed muutused (energiapööre, eluasemepoliitika, tervishoiu rahastus), mis muidu hinnatõusu ajal oleksid veel valusamad;
- selgitada inimestele ausalt, et „kriis ei ole küll täitsa läbi“, aga kõige hullem hinnatormi faas on praegu möödas – ja nüüd tuleb otsustada, millist Eestit me seejärel ehitame.