Päevakajalised Teemad ja ülevaade: 07.06.2026
1. Vangerdus keskpangas: Eesti Pank sai uue presidendi Ülo Kaasiku
Lühikirjeldus: Eesti Panga presidendina alustab pühapäevast tööd Ülo Kaasik, kes on keskpangas töötanud juba 31 aastat.
Laiendatud kommentaar
See kuum teema on oluline kogu Eesti majandusele. Eesti Pank hoiab silma peal hinnatõusul, intressidel, majanduse tervisel ja euroalal toimuvatel otsustel. Presidendi vahetus ei muuda homme kellegi pangalaenu intressi, aga see mõjutab, milliseid seisukohti Eesti esitab Euroopa Keskpangas ja kuidas meie oma majanduspoliitikat selgitab.
Ülo Kaasik on süsteemi seest tulnud inimene – ta on Eesti Pangas töötanud üle kolme aastakümne. See tähendab, et ta tunneb hästi nii Eesti majandust kui ka euroala reegleid. Pluss on see, et järjepidevus on suur: ei tule “šokiteraapiat” ega ootamatuid suunamuutusi. Miinus võib olla, et väga radikaalseid uusi ideid ei maksa esialgu oodata – pigem ettevaatlik ja konservatiivne lähenemine.
Tavalise inimese jaoks on Eesti Panga roll tihti nähtamatu, aga mõju on suur. Kui inflatsioon läheb käest, kannatab palk ja ostujõud. Kui majandust vaadatakse liiga roosade prillidega, võivad poliitikud teha otsuseid, mis jätavad järgmistele aastatele valusa arve. Samas ei juhi Eesti Pank makse ega igapäevapanku – ta ei otsusta, kui palju sinu kodupank teenustasuks küsib, küll aga hoiatab, kui laenubuum läheb ohtlikuks.
Oluline on ka see, milliseks kujuneb Kaasiku hääl avalikus debatis: kas ta räägib julgelt nii riigieelarve aukudest, pensionisüsteemi jätkusuutlikkusest kui ka rohepöörde rahastamisest. Kui keskpank hoiatab, aga poliitikud ei kuula, võime mõne aasta pärast seista silmitsi valusate kärbete või maksutõusudega. Seega ei ole see lihtsalt “ametivahetus”, vaid signaal, millise hoiakuga Eesti läheb ebakindlasse majandustulevikku – kõrgete intresside, aeglustuva majanduse ja rohkete kriiside ajastul.
2. Valitsus pidurdab: linnuliha tootmine Eestis võib piiride sulgudes kuuga seiskuda
Lühikirjeldus: Kui pandeemia või sõjalise konflikti tõttu piirid sulguksid, jääksid Eesti muna- ja linnulihatootjad tibudeta, sest meil pole ühtegi kohalikku haudejaama ega haudemunade tootmisele spetsialiseerunud farmi.
Laiendatud kommentaar
See kuum teema näitab, kui habras võib olla meie toidujulgeolek. Täna tuleb Eestis kasvatatavate broilerite ja munakanade algmaterjal – tibud ja haudemunad – sisuliselt täielikult väljastpoolt. Nii kaua kui piirid on lahti ja tarneahelad töötavad, ei paista probleem. Aga kriisiolukorras (näiteks uus pandeemia või suurem sõda Euroopas) võib see tähendada, et kuu ajaga on kodumaine linnuliha tootmine praktiliselt seiskunud.
Valitsus “pidurdab” selles loos selles mõttes, et otsuseid kohaliku tootmise ja haudejaama loomise kohta venitatakse või lahendused pole piisavad. Põllumehed ja tootjad ütlevad: risk on reaalne, vaja on pika plaani ja investeeringuid. Riik peab otsustama, kas ta on valmis maksma selle eest, et meil oleks vähemalt osaline oma tüve- ja haudemunatootmine, isegi kui see on kallim.
Tarbija jaoks tähendab see kahe tasandi küsimust. Esiteks hind: kui kriis katkestab impordi, võib linnuliha hind hüpata või tõusta pikaks ajaks. Teiseks kättesaadavus: teatud hetkedel ei ole lihtsalt kaupa poeriiulil. Kolmandaks – moraalne ja poliitiline küsimus – kas me peame võtma toidu puhul sama tõsiselt varu ja iseseisvust nagu energiaga (gaas, elekter) või kaitsevõimega? Praegune olukord näitab, et toidujulgeolek on seni olnud pigem “pehme teema”, kuigi reaalses kriisis on see üks esimesi asju, mis inimestele korda läheb.
See teema haakub ka suure küsimusega, mida Eesti endalt küsib: kas me tahame olla odava impordi peal toimiv teenuse‑ ja IT‑riik, või hoiame vähemalt osaliselt ka enda põllumajandust ja toidutootmist. Täielik sõltuvus välismaistest haudemunadest on majanduslikult võib‑olla odav, aga julgeoleku mõttes väga riskantne.
3. Euroraha kuivab, vesi kallineb: veereform tahab 120 vee-ettevõttest jätta alles 20
Lühikirjeldus: Kliimaministeeriumi plaan näeb ette, et umbes kümne aasta jooksul kaob Eestist umbes 100 väikest vee-ettevõtet, et hoida kontrolli all kiiresti kasvavaid veehindu ja asendada vähenev euroraha.
Laiendatud kommentaar
See kuum teema puudutab otseselt igaüht, kellel tuleb maksta vee- ja kanalisatsioonitasusid – ehk sisuliselt igat majapidamist. Seni on suure osa torude, puhastite ja süsteemide uuendamisest kinni maksnud Euroopa Liidu raha. See euroraha aga väheneb – mis tähendab, et kas a) inimesed maksavad rohkem, b) riik paneb ise juurde, c) süsteemi korraldus muudetakse tõhusamaks. Kavandatav lahendus on kolmas: hajus võrk väikseid vee-ettevõtteid koondatakse mõne suurema käe alla.
Väikestel valdadel ja alevikel võib see tähendada kaheotsust mõõka. Ühelt poolt võib suurem ettevõte olla tehniliselt pädevam ja efektiivsem: vähem lekkeid, paremad puhastid, lihtsam investeeringuid saada, selgem järelevalve. Teiselt poolt võib kaduda kohalik kontroll ja tunnetus: otsuseid vee hinna ja investeeringute kohta tehakse kusagil “kaugemal”, ning ühinenud süsteem võib võtta kasutusele ühtse, kohati kõrgema hinnataseme.
Oluline on mõista, et veevärk on väga kapitalimahukas ala. Torude ja puhastite eluiga on pikk, aga kui need korda tegemata jätta, saavad inimesed lõpuks halva vee, sagedased avariid ja keskkonnakahju (reovesi loodusesse). Poliitiline surve hoida veehinnad “inimlikud” võib lükata edasi investeeringuid, mis muutuvad hiljem mitu korda kallimaks. Seetõttu püüab riik ennetada olukorda, kus väiksed ettevõtted lihtsalt ei jaksa vajalikke töid teha.
Küsimus ei ole ainult rahas, vaid ka õigluses. Kas on õiglane, et väikeses külas maksab vesi tunduvalt rohkem kui suures linnas? Või vastupidi: kas on õiglane, et suure süsteemi klient maksab kinni hajusa, kallilt teenindatava piirkonna kulud? Need vaidlused alles hakkavad pihta. Inimestelt on mõistlik oodata tulevikus läbipaistvamat hinnakirja, selgitusi, miks hind kerkib, ja vajadusel ka toetusskeeme väikse sissetulekuga peredele.
Veereform seob kokku kolm suurt teemat: euroraha vähenemine, kohalike omavalitsuste suutlikkus ja kliimamuutused (pikemad põuad, üleujutused), mis kõik mõjutavad veevarustust. Seega ei ole see ainult “torude teema”, vaid osa laiemast jutust, kuidas Eesti kohaneb ajastuga, kus odavat Euroopa toetust enam ei ole.
4. Eesti suur kriisiõppus ILVES 2026: pantvangid, plahvatused, massirahutused
Lühikirjeldus: Eestis algas ja lähinädalal jõuab kulminatsiooni suurõppus ILVES 2026, kus harjutatakse korraga pantvangikriise, plahvatusi kortermajas, massirahutusi, drooniohtu, infooperatsioone ja suurt evakuatsiooni.
Laiendatud kommentaar
See kuum teema näitab, kuidas Eesti riik püüab valmis olla keerulisteks kriisideks – mitte ainult sõjaks, vaid ka suurõnnetusteks ja segaduseks ühiskonnas. Harjutatakse olukordi, kus plahvatab kortermaja, samal ajal levivad sotsiaalmeedias valeuudised, kuskil tekivad massirahutused, droonid võivad tuua lisaohu ja meedia peab toime tulema pantvangikriisi kajastamisega.
Oluline on aru saada: tegemist on harjutusega, mitte päris katastroofiga. Aga stsenaariumid on valitud meelega väga pingelised, et näha, kas politsei, pääste, kaitsevägi, haiglad, omavalitsused ja meedia suudavad koos töötada. Paberil on plaanid alati ilusad; praktikas tulevad välja “aukud”: kes helistab kellele, kellel on voli midagi sulgeda või evakueerida, kas infosüsteemid töötavad ja kas inimesed saavad õigel ajal õiget infot.
Teine oluline külg on see, et järjest enam rõhutatakse iga inimese vastutust. Paralleelselt õppust tutvustava juhtkirjaga küsitakse: “Mida teeksin mina ise?” Kas sul on kodus vähemalt paaripäevane toidu- ja veetagavara, taskulamp, akupank, soojad riided? Kas tead, kus on lähim varjumiskoht? Kui elekter ja mobiilside ära kaovad, on riigi abi esimestel tundidel paratamatult piiratud. See tähendab, et valmis peab olema nii riik kui ka iga pere.
Õppus on ka sõnum liitlastele ja võimalikele vastastele: Eesti võtab kriise tõsiselt ja harjutab raskemaid stsenaariume, mitte ainult “õpikuhädaolukordi”. Ühiskonnale tähendab see aga psühholoogilist väljakutset – kuidas hoida pea selge: mitte sattuda paanikasse (kõik pole homme päriselt plahvatamas), aga samas võtta neid harjutusi tõsiselt. Korralik kriisiõppus võib tunduda tülikas (kinni teed, sireenid, rollimängud), kuid halvasti ettevalmistatud päris kriis on kordades hullem.
5. Internet muutub: esimest korda surfab rohkem veebiroboteid kui inimesi
Lühikirjeldus: Cloudflare’i andmetel moodustavad masinate ehk veebirobotite päringud nüüd 57,4% nende hallatavate veebisaitide liiklusest, inimeste osa on 42,6%.
Laiendatud kommentaar
See kuum teema puudutab digiriiki ja meie igapäevast internetikasutust. Kui esimest korda ajaloos on enam kui pool veebiliiklusest robotite tehtud, tähendab see, et internet ei ole enam peamiselt inimestevahelise suhtluse ruum, vaid suurel määral masinate omavaheline tööpõld.
“Robotid” on väga erinevad:
– otsingumootorite roomikud (Google, Bing),
– sotsiaalmeedia ja reklaamiplatvormide jälgijad ja andmekogujad,
– küberrünnakute tööriistad, mis otsivad nõrku paroole ja auke,
– hindade ja turuinfo kogujad e‑poodides,
– “head” teenused (monitooring, jõudluse testimine, turvakontrollid).
Hea pool on see, et tänu robotitele töötavad otsing ja paljud automaatsed teenused paremini. Halb pool on, et sama mehhanismi kasutavad ka petturid ja ründajad. See seletab, miks muutuvad üha tavalisemaks igasugused rämpskõned, petukirjad, automaatsed võrgurünnakud (DDoS) ja peenelt kohandatud pettused, mis näivad “inimese tehtuna”. Masinad suudavad tohutus mahus proovida sisselogimisi, skaneerida turvaauke ja genereerida “usutavaid” teateid.
Eesti jaoks, kus suur osa riigi teenustest on internetis, tähendab see kaht asja. Esiteks peame arvestama, et meie e-teenuseid ründavad enam mitte üksikud häkkerid, vaid automatiseeritud robotivõrgud. See nõuab tugevaid tuvastuslahendusi (ID-kaart, Smart-ID, Mobiil-ID), pidevaid turvauuendusi ja oskust eristada “head” robotiliiklust “halvast”. Teiseks muutub raskemaks tavakasutaja kaitsmine: inimene näeb sotsiaalmeedias sõnumit, aga ei saa aru, kas selle taga on pärisinimene või nutikas tehisagent.
See robotite enamuse tekkimine haakub ka teise viimaste päevade looga: endine Bolti töötaja, kes kasutas tehisintellekti abi ja võitis töövaidluskomisjonis üle 14 000 euro. Ühelt poolt näeme, kuidas tehisintellekt aitab üksikisikul suures süsteemis enda eest paremini seista. Teiselt poolt annab see aimu, kui võimsad on tööriistad, mis on kättesaadavad ka neile, kes tahavad süsteeme ära kasutada (pettused, valeinfo, automatiseeritud survekampaaniad).
Tulevikus peame üha sagedamini vastama küsimusele: kuidas säilitada internet kui turvaline ja inimkeskne ruum, kui enamik liiklusest tuleb masinatelt? See tähendab paremaid filtreid, läbipaistvust (kas suhtled inimesega või botiga) ja digihügieeni oskusi igale kasutajale – nagu praegu õpetame lastele liiklusreegleid, peab õpetama ka “veebiliikluse reegleid”.
Lühikirjeldus: Eesti Panga presidendina alustab pühapäevast tööd Ülo Kaasik, kes on keskpangas töötanud juba 31 aastat.
Laiendatud kommentaar
See kuum teema on oluline kogu Eesti majandusele. Eesti Pank hoiab silma peal hinnatõusul, intressidel, majanduse tervisel ja euroalal toimuvatel otsustel. Presidendi vahetus ei muuda homme kellegi pangalaenu intressi, aga see mõjutab, milliseid seisukohti Eesti esitab Euroopa Keskpangas ja kuidas meie oma majanduspoliitikat selgitab.
Ülo Kaasik on süsteemi seest tulnud inimene – ta on Eesti Pangas töötanud üle kolme aastakümne. See tähendab, et ta tunneb hästi nii Eesti majandust kui ka euroala reegleid. Pluss on see, et järjepidevus on suur: ei tule “šokiteraapiat” ega ootamatuid suunamuutusi. Miinus võib olla, et väga radikaalseid uusi ideid ei maksa esialgu oodata – pigem ettevaatlik ja konservatiivne lähenemine.
Tavalise inimese jaoks on Eesti Panga roll tihti nähtamatu, aga mõju on suur. Kui inflatsioon läheb käest, kannatab palk ja ostujõud. Kui majandust vaadatakse liiga roosade prillidega, võivad poliitikud teha otsuseid, mis jätavad järgmistele aastatele valusa arve. Samas ei juhi Eesti Pank makse ega igapäevapanku – ta ei otsusta, kui palju sinu kodupank teenustasuks küsib, küll aga hoiatab, kui laenubuum läheb ohtlikuks.
Oluline on ka see, milliseks kujuneb Kaasiku hääl avalikus debatis: kas ta räägib julgelt nii riigieelarve aukudest, pensionisüsteemi jätkusuutlikkusest kui ka rohepöörde rahastamisest. Kui keskpank hoiatab, aga poliitikud ei kuula, võime mõne aasta pärast seista silmitsi valusate kärbete või maksutõusudega. Seega ei ole see lihtsalt “ametivahetus”, vaid signaal, millise hoiakuga Eesti läheb ebakindlasse majandustulevikku – kõrgete intresside, aeglustuva majanduse ja rohkete kriiside ajastul.
2. Valitsus pidurdab: linnuliha tootmine Eestis võib piiride sulgudes kuuga seiskuda
Lühikirjeldus: Kui pandeemia või sõjalise konflikti tõttu piirid sulguksid, jääksid Eesti muna- ja linnulihatootjad tibudeta, sest meil pole ühtegi kohalikku haudejaama ega haudemunade tootmisele spetsialiseerunud farmi.
Laiendatud kommentaar
See kuum teema näitab, kui habras võib olla meie toidujulgeolek. Täna tuleb Eestis kasvatatavate broilerite ja munakanade algmaterjal – tibud ja haudemunad – sisuliselt täielikult väljastpoolt. Nii kaua kui piirid on lahti ja tarneahelad töötavad, ei paista probleem. Aga kriisiolukorras (näiteks uus pandeemia või suurem sõda Euroopas) võib see tähendada, et kuu ajaga on kodumaine linnuliha tootmine praktiliselt seiskunud.
Valitsus “pidurdab” selles loos selles mõttes, et otsuseid kohaliku tootmise ja haudejaama loomise kohta venitatakse või lahendused pole piisavad. Põllumehed ja tootjad ütlevad: risk on reaalne, vaja on pika plaani ja investeeringuid. Riik peab otsustama, kas ta on valmis maksma selle eest, et meil oleks vähemalt osaline oma tüve- ja haudemunatootmine, isegi kui see on kallim.
Tarbija jaoks tähendab see kahe tasandi küsimust. Esiteks hind: kui kriis katkestab impordi, võib linnuliha hind hüpata või tõusta pikaks ajaks. Teiseks kättesaadavus: teatud hetkedel ei ole lihtsalt kaupa poeriiulil. Kolmandaks – moraalne ja poliitiline küsimus – kas me peame võtma toidu puhul sama tõsiselt varu ja iseseisvust nagu energiaga (gaas, elekter) või kaitsevõimega? Praegune olukord näitab, et toidujulgeolek on seni olnud pigem “pehme teema”, kuigi reaalses kriisis on see üks esimesi asju, mis inimestele korda läheb.
See teema haakub ka suure küsimusega, mida Eesti endalt küsib: kas me tahame olla odava impordi peal toimiv teenuse‑ ja IT‑riik, või hoiame vähemalt osaliselt ka enda põllumajandust ja toidutootmist. Täielik sõltuvus välismaistest haudemunadest on majanduslikult võib‑olla odav, aga julgeoleku mõttes väga riskantne.
3. Euroraha kuivab, vesi kallineb: veereform tahab 120 vee-ettevõttest jätta alles 20
Lühikirjeldus: Kliimaministeeriumi plaan näeb ette, et umbes kümne aasta jooksul kaob Eestist umbes 100 väikest vee-ettevõtet, et hoida kontrolli all kiiresti kasvavaid veehindu ja asendada vähenev euroraha.
Laiendatud kommentaar
See kuum teema puudutab otseselt igaüht, kellel tuleb maksta vee- ja kanalisatsioonitasusid – ehk sisuliselt igat majapidamist. Seni on suure osa torude, puhastite ja süsteemide uuendamisest kinni maksnud Euroopa Liidu raha. See euroraha aga väheneb – mis tähendab, et kas a) inimesed maksavad rohkem, b) riik paneb ise juurde, c) süsteemi korraldus muudetakse tõhusamaks. Kavandatav lahendus on kolmas: hajus võrk väikseid vee-ettevõtteid koondatakse mõne suurema käe alla.
Väikestel valdadel ja alevikel võib see tähendada kaheotsust mõõka. Ühelt poolt võib suurem ettevõte olla tehniliselt pädevam ja efektiivsem: vähem lekkeid, paremad puhastid, lihtsam investeeringuid saada, selgem järelevalve. Teiselt poolt võib kaduda kohalik kontroll ja tunnetus: otsuseid vee hinna ja investeeringute kohta tehakse kusagil “kaugemal”, ning ühinenud süsteem võib võtta kasutusele ühtse, kohati kõrgema hinnataseme.
Oluline on mõista, et veevärk on väga kapitalimahukas ala. Torude ja puhastite eluiga on pikk, aga kui need korda tegemata jätta, saavad inimesed lõpuks halva vee, sagedased avariid ja keskkonnakahju (reovesi loodusesse). Poliitiline surve hoida veehinnad “inimlikud” võib lükata edasi investeeringuid, mis muutuvad hiljem mitu korda kallimaks. Seetõttu püüab riik ennetada olukorda, kus väiksed ettevõtted lihtsalt ei jaksa vajalikke töid teha.
Küsimus ei ole ainult rahas, vaid ka õigluses. Kas on õiglane, et väikeses külas maksab vesi tunduvalt rohkem kui suures linnas? Või vastupidi: kas on õiglane, et suure süsteemi klient maksab kinni hajusa, kallilt teenindatava piirkonna kulud? Need vaidlused alles hakkavad pihta. Inimestelt on mõistlik oodata tulevikus läbipaistvamat hinnakirja, selgitusi, miks hind kerkib, ja vajadusel ka toetusskeeme väikse sissetulekuga peredele.
Veereform seob kokku kolm suurt teemat: euroraha vähenemine, kohalike omavalitsuste suutlikkus ja kliimamuutused (pikemad põuad, üleujutused), mis kõik mõjutavad veevarustust. Seega ei ole see ainult “torude teema”, vaid osa laiemast jutust, kuidas Eesti kohaneb ajastuga, kus odavat Euroopa toetust enam ei ole.
4. Eesti suur kriisiõppus ILVES 2026: pantvangid, plahvatused, massirahutused
Lühikirjeldus: Eestis algas ja lähinädalal jõuab kulminatsiooni suurõppus ILVES 2026, kus harjutatakse korraga pantvangikriise, plahvatusi kortermajas, massirahutusi, drooniohtu, infooperatsioone ja suurt evakuatsiooni.
Laiendatud kommentaar
See kuum teema näitab, kuidas Eesti riik püüab valmis olla keerulisteks kriisideks – mitte ainult sõjaks, vaid ka suurõnnetusteks ja segaduseks ühiskonnas. Harjutatakse olukordi, kus plahvatab kortermaja, samal ajal levivad sotsiaalmeedias valeuudised, kuskil tekivad massirahutused, droonid võivad tuua lisaohu ja meedia peab toime tulema pantvangikriisi kajastamisega.
Oluline on aru saada: tegemist on harjutusega, mitte päris katastroofiga. Aga stsenaariumid on valitud meelega väga pingelised, et näha, kas politsei, pääste, kaitsevägi, haiglad, omavalitsused ja meedia suudavad koos töötada. Paberil on plaanid alati ilusad; praktikas tulevad välja “aukud”: kes helistab kellele, kellel on voli midagi sulgeda või evakueerida, kas infosüsteemid töötavad ja kas inimesed saavad õigel ajal õiget infot.
Teine oluline külg on see, et järjest enam rõhutatakse iga inimese vastutust. Paralleelselt õppust tutvustava juhtkirjaga küsitakse: “Mida teeksin mina ise?” Kas sul on kodus vähemalt paaripäevane toidu- ja veetagavara, taskulamp, akupank, soojad riided? Kas tead, kus on lähim varjumiskoht? Kui elekter ja mobiilside ära kaovad, on riigi abi esimestel tundidel paratamatult piiratud. See tähendab, et valmis peab olema nii riik kui ka iga pere.
Õppus on ka sõnum liitlastele ja võimalikele vastastele: Eesti võtab kriise tõsiselt ja harjutab raskemaid stsenaariume, mitte ainult “õpikuhädaolukordi”. Ühiskonnale tähendab see aga psühholoogilist väljakutset – kuidas hoida pea selge: mitte sattuda paanikasse (kõik pole homme päriselt plahvatamas), aga samas võtta neid harjutusi tõsiselt. Korralik kriisiõppus võib tunduda tülikas (kinni teed, sireenid, rollimängud), kuid halvasti ettevalmistatud päris kriis on kordades hullem.
5. Internet muutub: esimest korda surfab rohkem veebiroboteid kui inimesi
Lühikirjeldus: Cloudflare’i andmetel moodustavad masinate ehk veebirobotite päringud nüüd 57,4% nende hallatavate veebisaitide liiklusest, inimeste osa on 42,6%.
Laiendatud kommentaar
See kuum teema puudutab digiriiki ja meie igapäevast internetikasutust. Kui esimest korda ajaloos on enam kui pool veebiliiklusest robotite tehtud, tähendab see, et internet ei ole enam peamiselt inimestevahelise suhtluse ruum, vaid suurel määral masinate omavaheline tööpõld.
“Robotid” on väga erinevad:
– otsingumootorite roomikud (Google, Bing),
– sotsiaalmeedia ja reklaamiplatvormide jälgijad ja andmekogujad,
– küberrünnakute tööriistad, mis otsivad nõrku paroole ja auke,
– hindade ja turuinfo kogujad e‑poodides,
– “head” teenused (monitooring, jõudluse testimine, turvakontrollid).
Hea pool on see, et tänu robotitele töötavad otsing ja paljud automaatsed teenused paremini. Halb pool on, et sama mehhanismi kasutavad ka petturid ja ründajad. See seletab, miks muutuvad üha tavalisemaks igasugused rämpskõned, petukirjad, automaatsed võrgurünnakud (DDoS) ja peenelt kohandatud pettused, mis näivad “inimese tehtuna”. Masinad suudavad tohutus mahus proovida sisselogimisi, skaneerida turvaauke ja genereerida “usutavaid” teateid.
Eesti jaoks, kus suur osa riigi teenustest on internetis, tähendab see kaht asja. Esiteks peame arvestama, et meie e-teenuseid ründavad enam mitte üksikud häkkerid, vaid automatiseeritud robotivõrgud. See nõuab tugevaid tuvastuslahendusi (ID-kaart, Smart-ID, Mobiil-ID), pidevaid turvauuendusi ja oskust eristada “head” robotiliiklust “halvast”. Teiseks muutub raskemaks tavakasutaja kaitsmine: inimene näeb sotsiaalmeedias sõnumit, aga ei saa aru, kas selle taga on pärisinimene või nutikas tehisagent.
See robotite enamuse tekkimine haakub ka teise viimaste päevade looga: endine Bolti töötaja, kes kasutas tehisintellekti abi ja võitis töövaidluskomisjonis üle 14 000 euro. Ühelt poolt näeme, kuidas tehisintellekt aitab üksikisikul suures süsteemis enda eest paremini seista. Teiselt poolt annab see aimu, kui võimsad on tööriistad, mis on kättesaadavad ka neile, kes tahavad süsteeme ära kasutada (pettused, valeinfo, automatiseeritud survekampaaniad).
Tulevikus peame üha sagedamini vastama küsimusele: kuidas säilitada internet kui turvaline ja inimkeskne ruum, kui enamik liiklusest tuleb masinatelt? See tähendab paremaid filtreid, läbipaistvust (kas suhtled inimesega või botiga) ja digihügieeni oskusi igale kasutajale – nagu praegu õpetame lastele liiklusreegleid, peab õpetama ka “veebiliikluse reegleid”.