Pressipiltniku kutsehaigus: kui rääkivast peast enam ei piisa

Kui oled ajakirjanduses 18 aastat ringi trampinud, tekib tunne, et oled kaamerasse püüdnud kõik, mis püüda annab. Näod, pressikonverentsid, lindilõikamised, käepigistused, väga tõsised näod ja need, mis üritavad tõsised paista. Kõik on nagu konveier. Siis satud jälle ühele üritusele. Seekord Kaposse. Laval räägib peadirektor Margo Palloson ja press teeb seda, mida press ikka teeb – pildistab klassikalist žanri: „mees räägib, suu liigub“. Aga kui oled seda umbes 14 000 korda pildistanud, hakkab aju automaatselt väljapääsu otsima. Ja siis märkad põrandat. Ilus, läikiv, peegeldab kõike tagasi. Mõtled: kui juba rääkiv pea, siis vähemalt teise nurga alt. Nii sündiski foto, kus peadirektor räägib aastaraamatust… ja samal ajal räägib ka põrand. Peaaegu nagu Kapol oleks lisaks pressiteenistusele ka peegeldusteenistus