Pisarais lehvitasime Mossele, kas sama väärib ka mets?

Mäletan ülikooliajast, kui sügavas stressis olid mu vanemad, kui otsustasid maha müüa perekonda kunagi truult teeninud Moskvitši, mis oli tegelikult juba aastaid seisnud. Ei ta käivitunud korralikult ning oli ulja perepoja avariist taastatud. Isal-emal ammu juba kaasaegne sõiduauto. Ning teises garaažis oli vaja ruumi hoopis küttepuude ladustamiseks. Hetk, mil ostjaga kaubale saadi, ning see võõras mees vana Moskvitši treileri peal tõtakalt minema viis, tõi perele pisara silma. Tehti pilti ja lehvitati veel järelegi kui lahkuvale sõbrale. Meenutan ka seda, et kõige olulisem müügiargument oli vajadus saada selle auto eest raha, mis ta müügikuulutuse peale helistanud huviliste seas maksimaalselt väärt väidetavalt oli, aga suur hirm oli ära anda liiga odavalt. Auto tegelikku väärtust rahas vanemad ei teadnud. Teati vaid, kui palju ühe teise eseme ostuks raha hädasti puudu oli. Pidevalt vasardas vanemate peas ka mõte, et kui masin niisama paigal roostetab, keegi ei kasuta ega hoolitse, siis ega see helistaja pakutud hindki kaua enam kehti ning seetõttu kiirustati müügiga takka kohe, kui vastav otsus oli tehtud. Internetiotsing ei olnud sellel ajal esimene valik ja ega sealt kõikehõlmavat infot poleks ka toona leidnud. Loomulikult puges tagantjärele hinge kahtlus, et äkki ikka oleks rohkem saanud ja huvitav, miks see võõras mees selliste vigadega vene-aegset masinat üldse tahtis ning raha kohe peo peale ladus. Aga läinud ta koos Moskvitšiga oligi. Noh – ega see vist niikuinii vaid tükk metalli ja palju vaeva sinna juurde, et üldse kunagi veel sõitma saaks. Ja sellel võõral oli vähemalt kindel selgus, mida selle kasutu autoga annab ette võtta, enne kui päris ära laguneb. Tundus selline hobikorras uunikumihuviline ning ta oli muide väga sõbralik ja viisakas meesterahvas. Kummalisel kombel tuli aastaid hiljem ise pereinimesena oma raieküpset metsa müües kahtlane déjà-vu…