On teada-tuntud tõde, et omal ajal Eestimaal elanud mõisnike meelishobide hulka kuulusid muuhulgas hasartmängud. Oli üsna tavaline, et mõnel õhtul mängiti kaardilaua ääres maha nii tallitäis ratsahobuseid, või kui õnn mängija poolel polnud, ka kogu mõisakompleks.