Metsikud tapatalgud idüllilises metsas

Rehman käega üle kukla, taban kaks, kolm, neli, viis või kuus (kes neid enam lugeda jõuab) pinisevat tegelast ja kukutan nood ükskõikselt otse marjakorvi. Mu kätel on veri, see on mu enda oma, aga vähemalt on sekundiks vaikus. Keegi ei söö, kusagilt ei valuta ning saan taas keskenduda mustikate korjamisele.