Klaaslapsega igaviku väraval

Unistus lapsest on nagu helesinine õhupall. Või udusulg. Kujutlus, mis tõelisuseks saamise lähenedes võtab aina selgemad piirjooned. Habras skelett nagu sõnajalaleht, südamelöögid, liigutused. Ja äkki on kõik valesti. Eeldatud ja loodetud «kõik on korras» asemel kõlab diagnoos. Unistus – sündimata laps – tuleb kukutada kildudeks.