KATRINKA JOSEPHINE SAVIMÄGI ⟩ Ambivalentne, abjektne noorus – mida sa minuga küll teed?

Tartu Uue Teatri lavastuse „Hümn“ kleeps mu märkmikul kummitab: „Noorus söövitab“. Mõjuv loosung, aga mida rohkem sellele mõtlen, seda vähem näib see kirjeldavat ainult ühe põlvkonna kogemust. Noorus söövitab kõiki. Noort ennast, ent veel enam söövitab ta enam-mitte-nii-noort, kes kannab seda perioodi kaasas mälestuste, kahetsuste ja idealiseeritud kujutlustena. Isegi aastakümneid hiljem sunnib see tagasi vaatama tehtud valikutele, pooleli jäänud võimalustele ja küsimustele, millele pole siiani lõplikku vastust leitud. Nooruses on midagi rahutut. Ta ärritab ja painab, hoiab öösel üleval, vihastab, ajab barrikaadidele. Ta on ühtaegu võimaluste ja kahetsuste kogum.