ARVUSTUS | „Kippari unerohi“ on üks tänavuse teatrisuve kümnest suurimast kordaminekust
„Kippari unerohu“ lõpplahendus pole mingi Hollywoodi roosamanna, vaid esile tulevad eestlaslik valu ja traagika.
19 artiklit
„Kippari unerohu“ lõpplahendus pole mingi Hollywoodi roosamanna, vaid esile tulevad eestlaslik valu ja traagika.
Mida tehakse tavaliselt staadionl? Sporti? Jah. Rekordeid? Jah. Draamat? Seda ka; kui arvestada, kuivõrd dramaatiliseks võivad spordivõistlused kujuneda, miks siis ei võiks seal...
Üks olemuslik tähelepanek, mida „Vormsi loos“ nii seisva kella kui ka korduvate tekstiliste viidetega esile tuuakse, on aja kulgemise teine takt Vormsil.
„Seto odüsseias“ on lavastajatrikkide tulevärki, head muusikat, hoogsat tantsu, nalja ja mängulisust, samuti tõsiseid ja toredaid rolle.
R.A.A.A.M-i suvelavastuses „Orgia“ on, mida koduteele mõtlemiseks kaasa võtta, aga ka mida eos unustada.
Oma vaatemängulisuses, isegi pinnapealsuses on „Romula ja Julia“ sügav: väga tihti ei juhtu, et teatrietendus annab sulle endast kõik ära, veel kopaga pealegi, kuid ei oota mida...
Eesti ajaloost tõukuva suvelavastuse „Viimane vaba suvi“ autor Andra Teede on teadlik sellest, mis empaatilistele vaatajatele mõjub – inimeste südameheadus.
Arlet Palmiste on leidnud intrigeeriva tegelase, kuid nähtavasti on raske kirjutada väheste faktide toel kahe vaatusega tükki, milles poleks otsitud tegevusi ega kiirustamisjälgi.
Lavastus toetub selgelt loole ja väga headele näitlejatele. Lavakujunduses paistavad aga traagelniidid.
Visuaalselt elavate ja surnute maailma piiril toimuva „Tähemõrsja“ tegelased räägivad tundmatus keeles, aga mida kauem etendus kestab, seda arusaadavamaks nad muutuvad.
Mart Sander austab naiste tarkust ja kavalust, „Roosivõtme“ kõigis lugudes on tema mängitud tegelased n-ö naise kavaluse „ohvrid“.
Kommunikatsioonieksperdi ja endise ajakirjaniku Meelis Kompuse läbi aegade lemmiklavastustused jäävad suuresti Vargamäele.
Kahel harrastusteatrite lavastusel on ühisosa rohkemgi kui romantilise jandi vorm, kuni näitlejate kattumiseni välja.
Endla teatri lavastus „Juulikuu lumi“ tekitab tõsist kimbatust: kas mina ei saa millestki aru või ongi halb teater.
Temufi suvelavastus „Ma armastasin sakslast“ mässib vaataja ümber lavastuse ja lõpuks ollakse üleni selle sees. Heas mõttes.