Kas meie maailm on vaid roojamine, õgimine ja üksteisele taha panemine, nagu Semper ja Ojasoo näitavad?

Kas teater peab olema karjumine, ilastamine ja ropendamine, publiku kannatuse ja taluvuse proovilepanek? Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo uus «Kuningas Ubu» Eesti Draamateatris on ühtede jaoks tühi enesepiinamine, saalist lahkutakse keset etendust, samas on neidki, kes kogevad tõelist teatriilmutust. Mis siis seal laval toimub, miks tekib küsimus, kas lavastajad kasutavad ära alles näitlejaks õppivaid noori, miks tudengid peavad taluma nii füüsilisi kui psüühilisi piinu?