Joni Michell laulab oma laulus „Jõgi“, et ajal, mil lõigatakse metsadest kuuski ja lauldakse laule rõõmust ja rahust, tahaks tema selle kõige keskelt kaugele ära. Kui oleks jäätunud jõgi, liugleks ta kõige selle keskelt ära; siia ta ei jääks. Kui see jäätunud jõgi oleks piisavalt pikk, tõuseks ta lendu ja läheks.