Jaan Tätte näitab poisipõlvefotosid. „See suvi läks linnatüdrukute roheliste seelikute nahka. Muu mind ei huvitanud.“

Armastatud Jaan Tätte paistis juba lapsepõlves teiste seast silma. Jaani ema sõnul olid poja lemmikmänguasjad nukud. Hoolivuse ja inimesearmastuse päris poiss isalt, kes oli velsker ja armastas aidata. Kui Jaan üheksa-aastaselt esimest korda Vilsandi saarele astus, koges ta midagi enneolematut: „Kuidas see tundus teistmoodi maailm peale metsi. Tohutu vabaduse ja avaruse tunne, tuul ja kõrbenud kollane...“