Baltoscandalist veel kord

Baltoscandal ei ole kunagi kindlale teemale keskendunud festival, teemad joonistuvad välja konkreetsetest lavastustest. Seekordseid märksõnu on keeruline nimetada, paljudes lavastustes oli tegu nihestatud reaalsusega, samuti tundus oluline meeles pidada, et laval näeme alati reaalsust ja fiktsiooni korraga. Selleaastase festivali avaetendus oli Johhan Rosenbergi/Von Krahli «Järelsuve koor». Neliteist veidralt ja fantastiliselt riietatud ja grimeeritud tegelast möllas mööda Rakvere avaturgu, etendades turulettidel maalilisi grupistseene. Veidi meenutas see ETV lastelavastuse «Väike nõid» nõidade kokkutulekut Blocksbergi mäel. See reaalsusega segunev etendus oli nii äärepealne, et ei kehastanud tegelikult ühtegi seni tuntud kultuurivormi, kuigi kombineeris neist mitut. Etenduse nii-ütelda pealisülesanne jäi müsteeriumiks. Artikuleeritud koreograafiast kuni ajuvaba läbustamiseni ja gospeli laulmisest post-club-muusika järgi tõmblemiseni. Mitmekülgne, rikkalik ja läbimõeldud Reaalsuse ja Normaalsuse purustamine läbi kollektiivse ekstaasi ja rituaalse käitumise. Kuna tegevuspaigaks oli Rakvere avaturg, paistis toimuv veiderdamine ka kui kujundlik vastumürk ühiskonnas ruulivale turumentaliteedile.