Lõppeval aastal oli kultuur kindlasti fookuses. Olgu siis üldlaulupeo või (rahastus)skandaalide mõttes, kultuuriuudised mahtusid isegi meediaportaalide esikülgedele Trumpi soolo...
The New Yorkeri muusikakriitik Alex Ross kirjutas ajakirja novembrikuu numbrisse loo kahest sel aastal 90. sünnipäeva tähistanud heliloojast: Arvo Pärdist ja Terry Rileyst.
Võitlusest sotsiaalmeediaplatvormidega olulisuse säilitamiseni – meedia ees on palju väljakutseid. Aga võib-olla ongi kriis ajakirjanduse olemisviis?
Hendrik Kaljujärv, elektron.arti kunstiline juht ütleb, et see ei pea tingimata olema nende asutus, kes toetust saab, aga teist sellist platvormi loojatele praegu pole.
Cannesis heldelt pärjatud „Salaagent“ on tervik, millele on keeruline midagi ette heita ja mis sobib igat masti vaatajale.
„So long, Marianne“ ja „Springsteen: Päästa mind eikusagilt“ meenutavad, et rokkari elu on nukker.
Kunstnikud üritavad oma töödega maailma parandada, aga see maailm ei saa isegi aru, mis vahe on muuseumil või galeriil, ütleb kunstnik Peeter Kormašovile.
Pirogovi platsil on mõnus juua küll, aga kes ta selline oli üldse?
Postrokkbändi Mogwai kitarrist ja üks lugude kirjutajatest ütleb, et pärast isikliku elu raskeid aegu on bänd lihtsalt õnnelik, et saab muusikat teha.
Kitarrist ja klahvpillimängija Dean Fertita ütleb, et bändi viimase aja suurim õnnestumine on Pariisi katakombides tehtud kontsertfilm.
Eestlased eristusid Veneetsia arhitektuuribiennaalil julge lahendusega ning peaauhinnadki läksid seekord õigesse kohta.
Keskmine näitusekülastus kestab vaid 20 minutit ja külastaja ei taha võrreldes teatri, kontserdi või kinoga nõnda lühikese aja eest maksta.
Keiti Lige, Elina Liiva ja Helena Männa Veneetsia arhitektuuribiennaali töö näitab, et vastutus oluliste renoveerimisotsuste tegemisel lasub elaniku õlul.
Lavastuse „Ükskord Liibanonis“ õnnestumise aluseks on põnev lugu.