:format(webp)/nginx/o/2016/07/21/5648101t1h2592.jpg)
Praegu tajuvad kõik vajadust uute teatrivormide järele, sest teater on muutunud peaaegu ainsaks kohaks, kus me vabatahtlikult mobiilid välja lülitame ega vaata mitte neid, vaid ...
Laval ei ole ühtegi meest, kuid nende olemasolu on eeldatav. „Gardeenias“ ei püüta tõestada, et ilma meesteta saab tegelikult ka hakkama.
Me ei tapa mitte mingisugust kauget saladuslikku vaenlast, vaid eranditult oma lähedasi ja sugulasi, ja siis maksame teineteisele kätte nende mõrvade eest, on Uku Uusbergi lavas...
Me isegi ei tea, on tegelased elus või mitte, äkki nad on lihtsalt juhuslik pilveke minevikust, mis unenäona vilksatas ja haihtus.
Elmo Nüganeni ja Marius Ivaškevičiuse „Jumalatele“ annavad jõu dokumentaalne alus ja reaalsed lood, mis vaatajast läbi tungivad.
Eesti Draamateatris mängitav Mehis Pihla ja Hendrik Toompere jr „Ükskord Liibanonis“ näitab, et tsivilisatsioon eksisteerib seni, kuni peame dialoogi sõnade, mitte leegiheitjate...
Näitlejad, kes julgevad täiel määral olla punapäised klounid, on väärt võitu saali üle.
Sergei Golomazov ei leidnud „Dubrovskis“ moodust, kuidas oma mõte lavastuseks vormida.
Nobeli laureaat Dmitri Muratov rääkis hiljuti loo, mida ma ei suuda mõista. Poliitvangidel on Venemaal lubatud saada toidupakke – kuni paarkümmend kilo kuus; kuid kaugeltki kõig...