Kui keegi avaldaks tänapäeval sellise teksti nagu „Noole-Oddi saaga“, liigitataks see eksperimentaalse kirjanduse alla ega pälviks (tõenäoliselt) vähimatki tähelepanu.
Eva Mustoneni ja Lilli-Krõõt Repnau „Väikesed narratiivid“ on reaktsioon „suurtele narratiividele“ (elu, surm, armastus, edu jne).
Tõenäosused ühe või teise stsenaariumi õnnestumiseks on liiga väikesed, et vaid ühele panustada.
„Rimbaud, poeg“ on proosapoeem Arthur Rimbaud’ elust, loomingust ja isadest – nii kirjanduslikest kui ka lihastest.
Erkki Luuk leiab, et Théophile Gautier’ teos „Ilust kunstis“ paigutub samasse ritta mitmete teiste surematute teostega.