„Kippari unerohu“ lõpplahendus pole mingi Hollywoodi roosamanna, vaid esile tulevad eestlaslik valu ja traagika.
Mida tehakse tavaliselt staadionl? Sporti? Jah. Rekordeid? Jah. Draamat? Seda ka; kui arvestada, kuivõrd dramaatiliseks võivad spordivõistlused kujuneda, miks siis ei võiks seal...
Üks olemuslik tähelepanek, mida „Vormsi loos“ nii seisva kella kui ka korduvate tekstiliste viidetega esile tuuakse, on aja kulgemise teine takt Vormsil.
„Seto odüsseias“ on lavastajatrikkide tulevärki, head muusikat, hoogsat tantsu, nalja ja mängulisust, samuti tõsiseid ja toredaid rolle.
Eesti ajaloost tõukuva suvelavastuse „Viimane vaba suvi“ autor Andra Teede on teadlik sellest, mis empaatilistele vaatajatele mõjub – inimeste südameheadus.
Lavastus toetub selgelt loole ja väga headele näitlejatele. Lavakujunduses paistavad aga traagelniidid.
Visuaalselt elavate ja surnute maailma piiril toimuva „Tähemõrsja“ tegelased räägivad tundmatus keeles, aga mida kauem etendus kestab, seda arusaadavamaks nad muutuvad.
Mart Sander austab naiste tarkust ja kavalust, „Roosivõtme“ kõigis lugudes on tema mängitud tegelased n-ö naise kavaluse „ohvrid“.
Kahel harrastusteatrite lavastusel on ühisosa rohkemgi kui romantilise jandi vorm, kuni näitlejate kattumiseni välja.
Ons nn liidriks olemine mingi uus viirus, et lõikad draakonilt ühe pea ja neli ilmub asemele? Von Krahli teatri uus lavastus esitab küsimusi, vaataja peab seosed ise välja mõtlema.
Pärnumaal Pikaveres etendatav Urmas Lennuki „Arkaadia teel. Metsavenna pruudi lugu“ ei lõpe aplausiga, vaid alles siis, kui vaataja järgmisel päeval etendusele tagasi mõtleb. Lu...