Ahto Abner: veealune maailm

Peale pooleteisetunniseid vanniskäike oli mu nahk sõrmeotstes ja jalataldadel lahedalt krimpsus, tundetu ja tömp. Eriti pikaks läksid vanniskäigud peale seda, kui isa mulle sukeldumismaski ostis, mis võimaldas vee all olles mitte ainult kuulda, vaid ka näha. Pisikesed hapnikumullid, mis malmvanni seintel punnitasid, lendlesid taeva poole, kui neid näpuga puudutasin, vannipunni kett, mis mõjus hiiglasliku laevaankru ketina.