Tallinna näitel saame aegajalt meediast lugeda, kuidas noorte käitumine on eriti hukas avalikus ruumis – tänavatel ja parkides. Üldjuhul väljendub see noorte kogunemises ja üksteisega lävimises. Tõsi, sekka ka veibitakse, kuulatakse valjult muusikat või tarbitakse alkoholi. Aga mis saab siis, kui selgub, et tegelikult noored ikka ei ole hukas?