Elas kord juhtkoer. Ta oli oma peremehele kaaslaseks, toeks, sõbraks, kõige lähedasemaks olendiks maailmas. Koer ja ta pime peremees sõitsid linnaliinibussis. Ühes peatuses visati mööduvate poisikeste poolt midagi bussi. Juhtkoera ümber, tema paljaste varvaste all, hakkasid susisema, praksuma ja paukuma „lõbusad herned.“ Koer ja tema peremees said trauma, mis jäigi kestma. Millised katsumused ootavad vaegnägijat ja tema juhtkoera iga-aastasel pauguperioodil, kirjeldab paarikümne aasta eest nägemise kaotanud Kaili Mikk.