Neil, kes on silmitsi lahkunud luuletajast jäänud märkmetega, on erakordne vastutus. Mida arvata värssidest, millest ei tea, kas nad on veel pooleli või just sellisena oma lõpliku vormi leidnud? On nad mõeldud pelgalt laulusõnadeks või mõjuvad nad oma lihtsas vägevuses puhta luulena? Mil viisil – jah, just nimelt viisil – on kõige parem tuua need loojast justkui hooletult tagantkätt heidetud, ometi kuidagimoodi talletatud tekstid tagantjärgi lugeja silma alla?