Umbes kakskümmend aastat tagasi sattusin vestlema Taani noortega, kes olid veetnud öö telgis Kasari luha lähedal Matsalus. Nad olid vaimustatud loodushäälte rohkusest ja tehisilma kilina-kolina puudumisest; kurtsid vaid, et konnad tegevat liiga kõva lärmi – muudkui «kræks-kræks». Selgus, et nad olid konnadeks pidanud rukkirääke.