KUULA | Surija viimane soov on püha. Kas tõesti?

„On inimesi, kes ei taha sellistel teemadel üldse rääkida,“ tõdeb Jaan Tammsalu inimese viimse teekonna üle mõtiskledes. „Aga räägime siiski. Sest seda on hea teha kuni on veel aega. Ja hea, kui lähedased räägivad koos, mitte nii, et lõpuks on öeldud ühele üht ja teisele teist.“

On ka neid, kellest jääb maha täpne nimekiri kõigi juhistega ja nõnda on lähedastel kindlasti kergem kõike korraldada.

„Teisest küljest on alati kaalutlemise koht, kuidas ja kui palju sellest juhinduda,“ märgib Jaan Tammsalu. „On ka selliseid viimaseid soove, mis on lähedaste jaoks rohkem nagu terror või siis lihtsalt manipuleerivad.“

Nii võib inimene küll soovida, et ta maetaks kodu juurde suure kivi või vana tamme juurde, kuid mis saab siis, kui see maja maha müüakse? Või ongi mõte selles, et seda ei saaks müüa? Kes ikka tahab maja koos hauakohaga ja kui ka tahab, siis kes selle eest hoolt peaks kandma?

„Ja on ka inimesi, kel on suur pahameel sellest, et nad surevad ega saa enam peret oma võimu all hoida. Sellest tuleb vahel lausa uskumatuid „soove surivoodilt“, mille täitmine on tegelikult mõeldamatu,“ räägib Tammsalu oma kogemustest.

Juttu tuleb sellestki, mida räägitakse matusekõnedes ning mida on inimesed kõige enam lähedase lahkumisel kahetsenud.

Kuula rohkem saatest: